ÜLO MÄLGAND

1986. AASTA LAUREAAT – Võistlustöö “Andante”

1988. AASTA LAUREAAT – Võistlustöö “Aine kolm olekut”

“Mõte konkursil osaleda tekkis, kui olin kuulanud ühte Poola džässiplaati, millel leidus huvitav versioon Thelonius Monki “Round Midnightist”. Selles soleeris üks noor andekas tuubamängija, kelle elutee oli ootamatult 21-aastaselt katkenud. Olin üllatunud, kuidas tuubat saab soolopillina džässis kasutada. Tekkis mõte kirjutada midagi analoogset, vanema džässi võtmes ja just tuubale koos nelja saksofoni ning saatetrioga. Meil oli siin ju fantastiline tõusev täht omast käest võtta – tuubavirtuoos Urmas Kõiv (kes peagi võitis mitmeid olulisi konkursse). Alustasin loo komponeerimist 1985. aasta lõpul. Olin siis 22-aastane, kuid juba arvestatava puhkpillikoosseisudele arranžeerimise kogemusega.”

“Mõni aeg peale konkurssi kuulsin, et žürii (esimeheks Olav Ehala) oli võitja väljaselgitamisel olnud suurtes raskustes, sest sõelale jäi kaks enam-vähem võrdväärset lugu. Kuuldavasti üks žüriiliige (tuntud Otsa-kooli õpetaja) oli olnud lausa kahtleval seisukohal, kas ma selle loo ikka ise kirjutasin. Helilooja Lembit Veevo (eelpoolmainitud saksofonisti isa, samuti Otsa-kooli teooriaainete pedagoog), teadis minu tegemisi hästi ja kummutas need kahtlustused. Lugu sai Eesti Raadios ära salvestatud kahel korral. Neist teine variant, aastast 1990, on õnneks ka säilinud (tänu Jaan Elgulale, kes ta Eesti Raadio sisearhiivist välja kaevas). Tuubasolist Urmas Kõiv, kes juba aastakümneid tegutseb ärimaailmas, ei ole tuubamängu hüljanud, harjutab järjepidevalt, osaleb aeg-ajalt erinevate orkestrite (sh professionaalsed) tegemistes ning on võimeline kunagisi talle kirjutatud soolopalu taasesitama.

Esimese asjana meenub muidugi võimas aplaus, mis ei tahtnud kuidagi vaibuda. See lõi lausa pahviks. Otsa-kooli saal oli puupüsti rahvast täis. Urmas tegi fantastilise esituse, saksid kõlasid tänu Aalo Veevo vedamisele suurepäraselt ning stiilselt. Teos läks ka kordamisele. Vastukajad olid ülipositiivsed. Kiideti sooloinstrumendi ning esitaja valikut. Kontserdil viibisid mõnedki Eesti muusikaüldsuse korüfeed, samuti Uno Naissoo lähisugulased. Ise sain aga innustust loominguga edasi tegelemiseks ning 1988. aastal osalesin taas – sedapuhku omakoostatud bigbändiga, mida ise ka juhatasin. Kirjutasin konkursi jaoks kolmeosalise teose ,,Aine kolm olekut”. Seegi kord läks hästi ning tuli võit. Edaspidi olen elanud kaasa paljude teiste artistide edukatele etteastetele ja konkursivõitudele. Pean sellise konkursi olemasolu ning edasikestmist ülioluliseks.”