MUBA õpetajate õpiränne Krakowisse, F. Chopini nimelisse riiklikku muusikakeskkooli

Erasmus+ õpirände projekt “Muusikasillad” sai avapaugu 23. oktoobril MUBA õpetajate Mart Siimeri, Jekaterina Rostovtseva ja Marja Jürissoni külaskäiguga – Państwowa Ogólnokształcąca Szkoła Muzyczna im. F. Chopina w Krakowie ehk eesti keeles Riiklikus Chopini nim Muusikakeskkoolis Krakówis.

Esimesel päeval võttis neid vastu kooli rektor proua Elżbieta Marczyk ja pianist Piotr Różański. Õpetajad vaatlesid nädala jooksul tunde, uurisid kooli õppeprogramme ning said osa rikkast Poola kultuurielust.

Õpirände järel vestles õpetajatega Heili Einasto (HE).

HE: Kust tuli mõte just Krakowi Muusikakeskkooli külastada?

Marja Jürisson (MJ): Natalia Sakkos oli kohtunud selle kooli esindajatega kammeransamblite õpetajate rahvusvahelisel kogunemisel ja vaadanud, et tegemist on meie koolile üsna sarnase kohaga ning nii see side tekkis. Ja kui MUBA pakkus meile võimalust kandideerida selle kooli külastamiseks läbi Erasmuse programmi, siis muidugi olime nõus, seda enam, et aeg oli väga sobiv – meil oli vaheaeg ja ei pidanud mõtlema, kuidas endale õppetöös asendaja leida.
Meile oli tehtud väga tihe ja mitmekülgne plaan: külastasime tunde – saime vaadata-kuulata kuue klaveriõpetaja tundi, siis sattus seal olema üks meistrikursus ühelt ameeriklaselt, üks kontsert ja meile näidati linna. Ja muidugi nendepoolne äärmine külalislahkus.

Jekaterina Rostovtseva (JR): Ma usun, et meil on üsna ühesugused muljed, sest me ju igal õhtul omavahel rääkisime, arutasime ja jagasime muljeid. Kõige olulisem ehk oli see, et me saime teada, mis on kooli hing, kooli vaimsus. Ja mind pani väga mõtlema õpilaste distsiplineeritus koolis. Õppimis- ja õpetamiskultuur oli uskumatu, seda oli näha kõikjal ja see tundus uskumatuna.

MJ: Ja õpilaste töövõime! Neil olid ikka väga pikad päevad ja kooli tingimused olid kehvad, aga vaimsus oli kõrge. Kuidas nad selle on saavutanud, ei teagi, nende jaoks on see enesestmõistetav, aga võib-olla osa tuleneb sellest, et tegu on väga kogukondliku kooliga. Õpetajad on oma vilistlased, on järjepidevus. Ning suur konkurss. Inimesed töötavad väga pühendunult, kooli juht oli väga karismaatiline ja hooliv.

Mart Siimer (MS):  Tänava – tänava nimi on Basztowa – peal on huvitav vaatepilt, kolm muusikakooli kõrvuti: Chopini (“meie“) koolis on 9.-12. klass ehk see on nelja-aastane kool,  kus õpib 220 õpilast. See tähendab, et igas klassis on kaks paralleeli, A ja B.  Maja on pärit 19. sajandi lõpust ja nad ei tahakski sealt kuhugi äärelinna uude majja minna, isegi kui tekiks võimalus,  kuid 220 õpilast pluss õpetajad — olud on üsna kitsad ning nõuab suurt distsipliini ja kannatlikkust kõigilt.

JR: Omavahelist suhtlemist vaadates oli tunda, kuidas nad üksteise eest seisavad. Direktor Elżbieta Marczyk oli kursis kõikide asjadega: kes kellega töötab, kuidas töötab… võib-olla direktor ei pea kõike teadma, aga see teadmine andis tunde, et ta väga hoolib kõigist ja kõigest.

MJ: Ja kooli traditsioon soodustab ehk selle koormusega toimetulekut. Neil on iga päev kaheks üldainete tundi järjest ja alles peale seda on individuaaltunnid. Ning kuna koolis pole eraldi individuaaltundide klasse (hommikune üldaine klass on hiljem muusikaklass) ning vabu ruume ei ole, siis harjutada õpilased koolis ei saa, nii et pärast pikka, mõnikord lausa 12-tunnist koolipäeva nad veel harjutavad kodus. Eraldi individuaalklasse nagu meil, neil ei ole. On mõned üksikud, nagu oreli- või löökpillide omad.

MS: Näiteks olime klaveritunnis, kus õpetaja (oma ala suur spetsialist Justyna Piękoś-Kędzierska) ja õpilane tegelesid poola nüüdismuusika teosega, samas oli kriiditahvel täis hommikust matemaatikatundi, täpsemalt Pythagorase teoreemiga seonduvat materjali.

JR: Nende tingimused on ikka kohutavad: neil ei ole isegi sööklat! Seal oli mingi luuk seinas, kust anti söögiports kätte, aga laudu, kus süüa, ei olnud! Me saime aru, et meil on ikka kõik väga hästi!

MJ: Söövad koridoris. On mikrolaineahi, kus saavad toitu soojendada. Ühiselamut, nagu meil, ei ole. Meil on ikka tingimused väga head ja pillid on väga head – elame nagu kuninga kassid. Samas on neil väga hea asukoht vanalinna servas, kus nad on kogu aeg olnud ja nad ütlevad, et ei taha sealt ära minna. „Saame aru, et ruumi on vähe ja juurde ei saa, aga me tahame siin edasi olla – no siis saame hakkama!”

HE: Kui palju oli õppimist majast väljas, ühieid muuseumi- või kontserdikülastusi?

MJ: Neil on palju Erasmus-kontakte ja selle raames õpilased (ja õpetajad) käivad päris palju õpirändel.

JR: Esmaspäeva õhtul oli väga hea kontsert ühelt Poola pianistilt, kes mängis Chopini [rõhk on o peal]. Ja õpilased, keda olime päeval näinud tundides, olid ka kontserdil!

MS: Jah, pianist Zbigniew Raubo Katowice Muusikaakadeemiast mängis kava esimeses pooles Mozarti ja Beethovenit ning teises pooles Chopini. Eks on ikka nii, et kui poolakas ise mängib Chopini, siis tal on natuke sügavam stiilitaju.

MJ: Kui meile näidati linna erinevate kirikute väga uhkeid oreleid, siis võeti oreliõpilased kaasa, nad paluti tundidest ära – tundus, et seal ollakse selles osas paindlikud ja vastutulelikud.

MS: Üks orel, millega tutvusime, oli linna peakatedraali, Maarja-kiriku orel, teine oli äärelinnas kümne aasta vanuse Prokocimi kiriku täiesti uus Cavaillé-Colli (prantsuse) tüüpi orel. Muide, märkuse korras, Eestis on olnud aastaid juttu sellest, et vajame ka prantsuse tüüpi orelit, näiteks pakuti viieteist aasta eest välja, et Tartu Jaani kirikusse võiks sellise tellida, aga realiseerunud need plaanid ei ole. Kuid meil on mitu väga head saksa tüüpi orelit, näiteks Kaarlis, Toomkirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus.

JR: Tahtsin lisada, et kõikidel õpetajatel ja lastel on väga hea inglise keel. Isegi mõningaid erialatunde tehti meie jaoks inglise keeles. Ja tunnid on väga aktiivsed: õpilased suhtlevad aktiivselt õpetajatega, esitavad küsimusi, diskuteerivad. Ma käisin just kaasaegse muusika tunnis, mida õpetab Justyna Piękoś-Kędzierska, ja tunnis oli lausa uskumatu kontakt: õpilasel silmad särasid, nad reageerisid, vastasid küsimustele, esitasid ise küsimusi, mõtlesid kaasa. Lapsed suhtlesid, ei kartnud rääkida ka võõraste ees, avaldasid arvamust: mina arvan, et siin oleks parem nii, aga kuidas teile tundub – selline protsess oli väga tore.
Mis veel väga silma jäi oli see, kui viisakad kõik lapsed olid. Nad tervitasid meid: den’ dobri – ja naeratasid! Õpilased ootasid oma tundi ega jäänud hiljaks. Näiteks kui tund algas 8:55, siis õpilased olid ukse taga juba 8:45. Direktor rääkis meile, et iga õppeaasta alguses ta saadab õpetajatele ja õpilastele kirja, mis on kooli suhtlemise reeglid [MUBAs sai selle jaoks loodud „Meie MUBA” – HE] ja siis kuu aega hiljem kordab üle.

MS: Täiesti nõus. Tunnen puudust sellest, et tund algaks täpselt, mitte ujuvalt 5 või 10 minutit peale tunni algust. Poola õpilased on distsiplineeritumad.

HE: Kas on midagi, mis head praktikat saaks sealt üle võtta?

MS: Ma jõudsin nelja solfedžotundi.  Solfedžo koha pealt teavad kõik teemaga kokkupuutunud inimesed, et meloodiaid saab Eestis laulda 3 moodi: do-re-mi, jo-le-mi või c-d-e. Millegipärast arvasin, et Poolas tähtnimesid c, d, e, es, fis kasutatakse noodi nimetamiseks, kuid mitte laulmiseks, kuid võisin veenduda, et lauldakse tähtnimesid täpselt nagu meilgi. Nii et osa asju teemegi samamoodi kui poolakad. Harmooniatundide jaoks sain kaasa kaks Poolas olulist harmooniaõpikut, neid võib siis uurida, et mida täpsemalt saaks üle võtta, umbropsu seda tegema ei pea, kuid midagi kasulikku leiab kindlasti.

JR: Üks asi, mida üle võtta saaks, on see direktori aasta alguse meeldetuletus headest suhtlemistavadest ja distsipliinist koolis. Ja kindlasti ei piisa ühest korrast. Kui saata selline kiri aasta alguses lastele, lapsevanematele, õpetajatele, et meie koolis on sellised reeglid ja kui neid ei täida, eirad kodukorda.
Meie õpilastel on koolis suurepärased võimalused võrreldes sealsete õpilastega ja kui nemad saavad hakkama ja jõuavad harjutada, siis mida meie siin kurdame?!

MJ: Jah, ruumide ja klaverite mõttes pole meil vist ükski kool kunagi nii rasketes oludes töötanud kui nemad, aga kooli vaim oli tugev ja seda oli igal pool ja igal hetkel tunda.

HE: Tänan muljetamast!