„Mõtisklused“ – klaveril Elle-Riin Volmer

Kavas:
Frédéric Chopin 
Polonees-fantaasia As-duur op. 61 

Leoš Janáček 
Klaverisonaat 1.X.1905

Eduard Tubin 
Sonatiin d-moll ETW 39 

Fryderyk Chopini helikeel muusikas on nii eristuv, et tihti on varasemaid teoseid peetud ekslikult hilisteks ning vastupidi. Vaatamata sellele on mitmeid tõendeid, mis viitavad 1841. aastal tema liikumist heliloomingus uude faasi. Sündisid teosed, mida iseloomustavad julged uuendused muusikalistes vormides.
Struktuuri vaatest võib öelda, et Polonees-fantaasia on jätkuvalt Chopini kõige keerulisem teos, olles vaba traditsiooniliste vormide piiratusest. Ta on ka üks imelisematest helimaastikest klaverimuusikas.

Antud teos andis aluse uuele žanrile, kuid helilooja varajase surma tõttu jäi see ka ainukeseks. Läks mitmeid aastaid enne, kuni see jõudis Chopini loomingu esiritta, paljuski oli see tingitud segadusest, mis tekkis publikul teose vastuvõtul. Nii Ferenz Liszt kui ka tolleaegne Chopini biograaf ja muusikakriitik Frederick Niecks ei pidanud seda õnnestunud teoseks, isegi kahtlesid selle kunstilises väärtuses.
Teost on kirjeldanud Muusikateadlane Athur Hedley järgmiselt: „uhkus mineviku üle, kahetsus oleviku pärast, lootus tuleviku suhtes“.

Leoš Janáčeki puhul rääkida teda inspireerivatest allikatest on keeruline, kuna tema helikeel ja väljendus on lahutamatult seotud tema laiema mõtlemise, maailmavaate ja väärtustega. Sarnaselt Béla Bartókiga kogus ja õppis ta rahvamuusikat ning lisaks sellele oli suur realismi pooldaja. 1897ndast aastast kuni oma elu lõpuni lindistas ja kogus Janáček klippe inimeste kõnest erinevates situatsioonides. Samuti noodistas ta need, nimetades neid kõne-meloodiateks.
Üle kolmekümne aasta tegi Janáček üle mõnetuhande salvestuse – tänavatel, turgudel, rongis, pargis, erinevatel üritustel. Ta pidas kõne-meloodiat “inimese hinge aknaks”.
Neid kombineerides moodsate psühholoogia teadmistega, proovis ta jõuda inimese karakteri ning olukordade sügavama arusaamani oma teostes. Võiks öelda, et Janáčeki tõeline inspiratsioon oli inimene ise.
Janaceki huvitas ka loomade eneseväljendus, eriti lindude, kuid ka kummaliste objektide ja looduses esinevate nähtuste helid.

Helilooja oluliseimad klaveriteosed 1. X. 1905 , “Rohtunud rajal” ja “Udus” on komponeeritud vahemikus 1900-1912 ning neid peetakse tema kõige personaalsemaks ja intiimsemaks loominguks.

1. oktoobril 1905. Leidis aset protest, mille eesmärk oli võidelda tšehhikeelse kõrgema hariduse poolt. Selle käigus sai töölisklassist pärit František Pavlík surmavalt haavata. Leos Janáček tundis end juhtunust puudutatuna ning nähes end tšehhi kultuuri kaitsijana, komponeeris töötaja auks klaverisonaadi 1.X 1905. Selle originaalpealkirjaks sai “ Tänavatelt, 1. Oktoobril 1905”.
Eduard Tubina sonatiinis tuleb selgelt esile helilooja ainulaadne rahvuslik stiil, mis on läbi põimunud rahvaviisilaadsetest intonatsioonidest ning nii kaasaaegsest kui ka romantilistest väljenduslaadist.
Sonatiin on Tubina loomingus üks põnevamaid klaveriteoseid ka selle tõttu, et on kirjutatud samal perioodil kui koguni kaks sümfooniat, 3. “Heroiline” ja 4. “Lüüriline”.
Olav Roots on kirjutanud: “Kolmandas sümfoonias kontsentreerub muusikaliseks meeleheide, trots ja viha, mis on vallanud iseseisvuse kaotanud vabadust ihkava rahva. See paisub kirglikuks hümniks, heroliliseks apellatsiooniks õigusele. Midagi niisugust sai ainult helides avaldada, sõnad allusid ju tsensuurile!”
Kuigi 4. Sümfoonia kirjutati keset sõda, räägivad kommentaatorid hoopis mahedast, meloodilisest ja romantilisest väljenduslaadist, isegi looduspiltidest. Olav Roots: “Heroilisele sümfooniale järgneb neljanda sümfoonia näol täielik kontrast. Tubin vahetab mehised, karmid toonid pehmete pastellvärvide vastu. “

Sonatiinis on tajuda mõlema teose põimumist – nii 3. sümfoonia eepilis-dramaatilist arengut, mille mõtisklused ja võitlusmeeleolud liiguvad finaali võiduka lõpuni, kui ka 4. sümfooniale omaseid pikendatud meloodiaid, mis justkui liiguvad üle tavalise meloodiakunsti piiride. 
***Elle-Riin Volmerit on iseloomustatud kui peene ja personaalse muusikatajuga pianisti, kelle mängus on nii tehnilist üleolekut kui ka rafineeritud kõla.
Ta on andnud soolo- kui ka kammerkontserte Taanis ja Eestis ning on osalenud konkurssidel ja festivalidel lisaks kodumaale ja ka Itaalias, Hispaanias ja Saksamaal.

Elle-Riin on lõpetanud bakalaureuseõpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof. Ivari Ilja klaveriklassis. Magistrikraadi omistas ta Aarhusi Kuninglikus Muusikaakadeemias prof. Søren Rastogi ja Martin Lysholm Jepseni õpetusel. 2022 aastal omistas Elle-Riin samas akadeemias solistiklassi diplomi.Ta on täiendanud end järgnevate nimekate pianistide meistrikursustel: Denes Varjon, Eero Heinonen, Teppo koivisto, Ewa Podlocka, Jens Elvekjær, Aleksandra Zvirblyte ja Marianna Shirinyan.

Elle-Riin on esinenud solistina Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Pärnu Linnaorkestri ja Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri ees dirigentide Arvo Volmeri, Risto Joosti ja Jüri Alperteni juhatusel.

Projekti toetab Eesti Kultuurkapital.

Piletid 10/5 € saadaval Piletilevis