Avalik kiri kultuuriministrile Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) õpilasesinduse poolt

Käesoleva avaliku kirja kultuuriministrile saatis toimetusele Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) õpilasesindus.

Meie, Tallinna Muusika- ja Balletikooli õpilasesindus, pöördume riigi poole murega, mis puudutab mitte ainult meid, vaid kogu Eesti kultuuri tulevikku.

Meie kool on eriline paik. Siin kasvavad inimesed, kes on juba lapsest peale sidunud oma elu muusika või tantsuga. Kui enamik noori alles gümnaasiumi lõpus mõtleb, kelleks saada, siis meie valik on tehtud ammu, alustades 5–6-aastaselt. Me harjutame iga päev – enne ja pärast tunde, nädalavahetustel, suvelgi. Ühe tantsu või teose selgeks õppimiseks kulub tunde, päevi ja kuid. Selleks, et üldse jõuda tasemele, kus võiks tulevikus töötada orkestris või balletitrupis, kulub aastaid järjekindlat pingutust ja tuhandeid tunde tööd.

Me teeme seda armastusest oma eriala vastu. Kuid vaid armastusest ei saa elada. Praegune olukord, kus Eesti tipptasemel muusikute keskmine palk on 1786 eurot, samal ajal kui Soomes on see 3600–5700 eurot, saadab meile väga selge sõnumi: meie töö ei ole Eestis väärtustatud. Kui ERSO orkestrandid ja rahvusballeti tantsijad, Eesti tipptasemel kunstnikud, teenivad riigi keskmisest palgast vähem, siis mida peaksid mõtlema meie kooli õpilased, kes valmistuvad samaks ametiks?

Ballett nõuab füüsilist ja vaimset pingutust, mida on raske sõnadesse panna. Rahvusooperi tantsijate tööpäev algab tihti hommikuse treeninguga ja lõpeb õhtuse etendusega – töönädal kestab teisipäevast pühapäevani. See tähendab, et lisatööd, mis võiks aidata ots otsaga kokku tulla, pole võimalik võtta, sest keha ja vaim vajavad taastumist, et lavale üldse minna. Ometi on tantsijate palgad sageli madalamad kui Eesti keskmine, kuigi nende karjäär on lühike ja füüsiliselt kurnav. Kui tantsija ei saa oma ametis töötades väärikalt elada, siis mida see ütleb ühiskonna kohta, mis naudib iga etenduse ilu, kuid ei märka selle taga olevat valu ja pingutust?

Praegune avalik arutelu kultuuri teemal on ausalt öeldes masendav. Kuuleme, et kultuurile «lähiaastatel lisaraha ei tule». Samal ajal räägitakse meedias, et Eesti kultuuritöötajad on väsinud, alatasustatud ja oma sisemise ressurssi ammu ära kulutanud. Dirigent Olari Elts on öelnud, et muusikud lahkuvad orkestritest, sest «peost ei jää enam midagi suhu panna». Kui Eesti riik ei suuda tagada elamisväärseid tingimusi neile, kes loovad ja hoiavad meie kultuuri, siis kuidas saame meie, noored, uskuda, et meil on siin tulevik? Kultuuriinimestest räägitakse tihti kui idealistidest, kes teevad tööd südamega – justkui peaks see õigustama vaesust. Aga kultuur ei ole luksus ega hobi. See on meie ühise identiteedi, mälu ja vaimu alus. Ilma kultuurita pole ka riiki.

Kui ühiskond annab meile sõnumi, et kultuuri pole vaja või et see on vaid hobi, siis mida see ütleb riigi väärtuste kohta? Kui kultuurivaldkonna palgad jäävad alla elatusmiinimumi, õpetajate ja muusikute toetamine väheneb ning avalikus arutelus räägitakse aina enam kärbetest, mitte väärtustest, on raske uskuda, et noort loomeinimest Eestis päriselt oodatakse. Nagu on öelnud Paavo Järvi: «Kui meil pole kultuuri, pole meil ka midagi kaitsta.»
Me ei taha tulevikku, kus andekad noored panevad pilli kotti või kolivad välismaale, sest siin ei saa oma oskustega hakkama. Me ei taha elada riigis, kus kontserdisaalid tühjenevad ja lavad vaikivad, sest neid, kes peaksid seal olema, ei peetud vajalikuks.

Palume:

• Eesti professionaalsete kultuuritöötajate, sh muusikutele, tantsijatele ja õpetajatele töötasu, mis oleks vähemalt riigi keskmise palga tasemel ning tõuseks järk-järgult konkurentsivõimeliseks Põhjamaadega.
• Et kultuuriharidus ja selle rahastamine oleks riiklik prioriteet, mitte kuluartikkel. MUBA-s ja teistes sarnastes koolides kasvatatakse üles järgmine põlvkond loomeinimesi – see on investeering, mitte koorem.
• Et riik annaks selge ja nähtava sõnumi, et kultuuril on väärtus – et muusika, tants ja kunst on osa meie kestmisest, mitte kõrvaltegevus. Me ei palu luksust ega erikohtlemist.

Me ei palu luksust ega erikohtlemist. Me palume võimalust elada, töötada ja luua oma kodumaal nii, et see oleks võimalik mitte ainult hingelt, vaid ka reaalselt. Kultuur on Eesti süda. Kui süda ei saa verd, ei saa ka keha elada.

Austuse ja lootusega
Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) õpilasesindus
Tallinn, oktoober 2025