MUBA õpilane Ruubert Teder läheb XXV taliolümpiamängudele!

Kuidas aga tee olümpiale viis, seda uuris meie kolleeg, Alina Boyko, meie MUBA kooliõde, aktiivne spordi toetaja ning treener.

1.Kuidas Sa üldse kahevõistluse juurde jõudsid ja kui vana Sa siis olid?
Kahevõistluse juurde jõudsin ma läbi isa. Ta on endine kahevõistleja ja ta pidi hüppemäele mingeid kindaid ühele treenerile tagasi viima. Mina olin juhuslikult kaasas. Seal ei jõudnud isa treeneritele teregi öelda ennem kui mina juba pisikese kokkupandava mäe otsas olin ja sealt minisuuskadega alla hüppasin.
Ma olin siis viie või kuue aastane.

2. Mis Sind selle ala juures kõige rohkem vaimustab?
Kõige rohkem mulle meeldib see tunne kui hüpped tulevad hästi välja ja trenne saab nautida. Samuti on ka võistlused. Need on rasked aga emotsioon on mega.

3. Milline oli Su esimene mõte, kui said teada, et lähed olümpiale?
Alguses ei osanudki midagi mõelda. See kõik tuli nii ootamatult. Hiljem olen hakanud mõtlema, et see ongi nii ja keegi ei saa minult seda ära võtta. See on imeline, et see võimalikuks sai.

4. Kas Sa vaatasid väiksena olümpiat? Kas see jäi Sulle meelde ja kas oskasid kunagi ette kujutada, et ühel päeval võiksid ise seal osaleda?
Ausalt öeldes ma ei mäleta, et oleksin just konkreetselt Olümpiat vaadanud, aga isaga vaatasime ikka võistlusi. Kindlasti ei osanud väiksena ette kujutada et ma seal võistleks, kuna ma pole eriti suur unistaja.

5. Kuidas Sul õnnestub tippsporti teha, koolis käia ja veel muusikaga tegeleda? Kas just ajaplaneerimine on see, mis Sind edasi viib?
Ega ma pole isegi eriti sellest aru saanud kuidas ma veel kõigega järje peal olen. Raske polegi treeningu osa vaid kõik: kool, muusika ja trenn kokku panna. Aja planeerimine on mul hea aga vahepeal tuleb mõni laiskusehoog peale ja siis vahestki jääb mõni trenn tegemata. Koormus on tihti nii suur et lihtsalt ei jaksa aga siis surun kõik oma tunded maha ja teen ikka seda mida vaja on teha.

8. Kas on olnud hetki, kus on eriti raske olnud, ja mis Sind siis edasi on aidanud?
Neid hetki on olnud palju. Sellisel juhul aitabki see et hästi planeerida oma asju ja aega. Suruda maha oma mõtted ja tunded ning tuimalt kõik ära teha.

9. Milline on Sinu jaoks ideaalne treeningpäev?
Ideaalne treeningpäev algab eelmisest õhtust. Lähen vara magama ja saan hea kvaliteetse une. Hommikul käin külma dušši all, söön hommikust ja lähen hüppetrenni. Hüppemägi võiks olla kuskil mägisemas piirkonnas. Ilm on selge. Hüppemäel on vastutuul. Hüpped tulevad ideaalselt välja. Pärast hüppetrenni teen lõunauinaku. Õhtul on matka trenn mägedesse. Mäe otsa jõudes on täpselt imeline päikese loojang. Õhtul koju jõudes on kuum saun kus saab lõõgastuda ja peale seda õhtul rampväsinuna voodisse langeda.

10. Mida Sa olümpial kõige rohkem ootad või millest unistad?
Ma teen nii, et ma naudiks ja et mul oleks lõbus. Mu eesmärk on teha seda milleks ma suuteline olen. Ei midagi rohkemat ega vähemat. Kõige suurem unistus oleks saada Kristjan Ilvesega team sprindis top kümnesse.

11. Kes on Sinu suurimad toetajad ja pöidlahoidjad?
Minu vanemad ja vanavanemad. Sugulased, trennikaaslased, treenerid ja sõbrad. Kindlasti ka koolikaaslased.

12. Mida ütleksid noorele, kes unistab kunagi olümpiale jõudmisest?
Kõik on võimalik. Kui sa teed kõvasti ja järjekindlalt tööd, siis tuleb sinu aeg kindlasti. Tuleb ajada oma rida ja julgeda teistest erineda.

PALJU EDU JA MÕNUSAT MINEKUT! Elame kaasa kogu kooliga!!!