MUBA õpetajate ja õpilaste õpiränne Madeira konservatooriumisse 17.03-25.03.2024
17.03-25.03 viibisid MUBA gümnaasiumi õpilased Marii-Eliise Lumijõe (GXII), Pipi Õun (GXII), Rute Trochynskyi (GXI) ja õpetajad Piret Rips-Laul ja Merje Roomere õpirändel Madeira konservatooriumis – Conservatório – Escola Profissional das Artes da Madeira, Eng.o Luiz Peter Clode
Oma rännukaaslastega vestles Pipi Õun, kes õpib MUBAs muusikakultuuri erialal ürituste korraldamise suunal.
Pildil Madeira konservatooriumi peahoone.
Kuidas jäite Madeira õpirändega rahule?
Rute: Jäin ülimalt rahule! Olin õnnelik, et nägime nii kultuuri poolt kui ka looduse ilu ja võlu. Koolis sain osaleda põnevates tundides, näiteks sisukas eriala, mis kestis 2,5 tundi. See oli tõesti omaette kogemus, mille jooksul jõudsin isegi tehnikaga põhjalikult tegeleda ning õpetaja jättis väga professionaalse mulje. Väga lahe oli ka see, et sain ühte enda lemmiklugu koos Piret Rips-Lauluga kontserdil esitada. Eriliselt jäi meelde tasemel džässkontsert, mida kohalikega külastasin.
Marii: See oli väga teistsugune kogemus… Näha, kuidas keset ookeani väiksel saarekesel elu toimib. Kõik oli seal väga spontaanne ja rahulik. Üldiselt ma ütleks, et puhkpillimängijatel on seal tõesti päris hea tase. Erialatund oli omamoodi kogemus, sest mu õpetaja ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Õnneks saime keelebarjäärist üle ning mõistsime lõpuks üksteist päris hästi. Ka viibete abil saab muusikat õpetada!
Piret: Olen väga rahul. See oli suurepärane võimalus näha Madeira Konservatooriumit ja sealset õppekorraldust (solfedžo, laulutunnid). Sain erinevaid loenguid külastades uusi ideid enda tundide läbiviimiseks. Konkreetne näide: solfedžos oli tehtud võistkonnad, kes siis oma teadmisi proovile panid. Mõtlesin, et alati ei pea individuaalselt tegema tunnikontrolle, vaid võiks vabalt ka võistkondlikult ja veidi lõbusamalt neid läbi viia.
Merje: Jäin muidugi rahule! Oli mõnes mõttes lõõgastav, aga ka inspireeriv nädal. Sai palju häid ja ka mõningaid negatiivseid üllatusi, aga nende halvematega harjus seal kohapeal kiirelt ära. See, et mõni tund jäi ära, hakkas hiljem või toimus teises ruumis, ei olnud lõpuks enam suur probleem! Elurütm oli rahulikum ja mõnusam. Heameelt tekitas ka infovahetus, mis meil Piretiga tekkis. Sain reisi käigus ka teada, kuidas Eestis praegusel hetkel solfedžoõpe käib, sest ei olnud sellega kursis.
Rute laulutunnis
Õpetaja Piret kuulab solfedžo tundi
Kord, kui õpetaja Merje läks tundi jälgima hommikul kell 10:00, algas tund hoopis kell 11:00. Madeiral on elu rahulik.
Mis oli kõige meeldejäävaim hetk sellest nädalast?
Rute: Minu meeldejäävaim hetk oli teisipäeva õhtust, kui me läksime peale koolipäeva kohalikega džässbaari. Seal toimub iga teisipäev rokkjämm ja reedeti džässjämm. Üritus toimus väljas, amfiteatri moodi laval, kuhu oli tekitatud äärmiselt õdus atmosfäär valgustuste ja maalingutega. Õhtu jooksul oli võimalik igal tahtjal lavale astuda ning tase oli muusikutel väga kõrge. Lõpuks võtsin ka julguse kokku ning esitasin koos ühe brasiilia noormehega ühe loo, mis oli minu jaoks uudne kogemus – ei olnud kindlat lugu, vaid ma lihtsalt tunnetasin muusikat.
Marii: Neljapäeval toimus meil väljasõit Põhja-Madeirale, mis jäi väga eredalt meelde. Mulle meeldis, et me nägime vahelduseks ka loodust, kaunist ookeanit ja metsiku loodusega teid ja hiiglaslikke kaljusid. Tundsin seal suurte kaljude ja helesiniste lainete kõrval ennast nii pisikesena, maailm tundus tol hetkel nii suur. Samas meenutasid sealsed lõhnad mulle kodulinna Pärnut, kuigi vaatepilt ise oli rohkem “Sõrmuste isandast” pärit. Korjasin mälestuseks kaasa ilusaid kive ja ostsin ka paar suveniiri Porto Moniz’ist kaasa.
Piret: Meeldejäävaid hetki oli täitsa palju. Kindlasti üks lemmikutest oli portugali keele tund, kus koos soomlastega õppisime lühikese aja jooksul väga palju väljendeid ja sõnu. Põnev oli näha kui palju sarnasusi esines teiste keeltega. Lisaks ka koolikontsert, mida reede hilisõhtul külastasime. See oli nagu muusikaloo tund, kus tutvustati erinevaid pille, teoste vorme ja mängiti kavas olevaid teoseid. Tore oli seal ka kuulda Helsingi Konservatooriumi õpilaste mängutaset.
Merje: Mulle väga meeldisid Norberto Gomeze viiulitunnid. Esimeses tunnis, mida ma külastasin õpiti orkestripartiisid, aga see oli nii põhjalik, mida nende partiidega tehti – rütm, strihhid, intonatsioon, absoluutselt kõik. Mitte mingit allahindlust ei olnud. Lisaks meeldis väga ka kontsert, mida külastasime laupäeval. Muusikud, kes esinesid, olid ikka väga ägedad – professionaalsed, efektsed, tehnilised. Nad mängisid oma kirjutatud lugusid ning kasutasid eksootilisi pille.
Milliseid erinevusi täheldasite koolikorralduses võrreldes MUBA-ga?
Rute: Koolitunnetus oli väga erinev. Kui MUBAs on kõik organiseeritud ja kindel, siis Madeiral sai esimesest hetkest aru, et elu võetakse seal äärmiselt rahulikult. Tihtipeale algasid kokkusaamised ja koolitunnid pool tundi hiljem või jäeti üldse ära ja nende kultuuris ongi see tavaline. Samas on nad kogu selle “kaose” sees väga õnnelikud ning lähevad nende elumerelainetega lihtsalt kaasa, mida oli lahe näha.
Marii: MUBAga oli erinevusi omajagu. Esiteks tooksin välja, et koolis oli igal korrusel oma osakond: esimesel saalid ja töötajate kabinetid, teisel klahvpilli-, kolmandal keelpilli- ja neljandal puhkpilliosakond. Puhkpilliosakonnas oli küllaltki veider klaverit harjutada, sest nad ei pea üldklaverit õppima ehk klaverimuusikat seal korrusel ei kuulnud. Lisaks panin tähele, et õpilased ei mängi enne erialatundi lahti, vaid minnakse lihtsalt kohale ning eriala võib alata vabalt pool tundi hiljem. Huvitav oli näha, et ka kontserdid olid väga vabas vormis, tehakse nalja ja nauditakse, räägitakse palju. Vabadus on seal osa kultuurist.
Piret: Tunnid olid väga pikad. Kui MUBAs räägitakse uuest õppekorraldusest, mille tulemusel tunnid pikenevad, siis Madeiral oli see kõik juba olemas. Näiteks üks 9-aastaste laste solfedžotund kestis täpselt 100 minutit – rohkem kui poolteist tundi! See on kindlasti õpetajale väljakutse, sest tund peab olema väga köitev, et lapsed ära ei väsiks.
Merje: Kõige suurem erinevus oli õpilaste jagamine erinevatesse raskusastmetesse. Mina puutusin kokku selle kõrgema tasemega, kes valmistuvad ülikooli astumiseks. Nendega tegeleb erialaõpetaja kogu hingega. Norbertol oli kolm õpilast, kes igaüks saab viis tundi nädalas viiulitundi. Sealt tuleb ikka korralik tase ka, sest õpilased ise harjutavad ka väga usinalt. Muidugi ei ole kogu tase selline, palju on huviõppe tasemel õppimist.
Kirjelda lühidalt Madeira õpirännet!
Rute: Imeline, päikseline, rõõmustav.
Marii: Päikseline, silmi avav, üllatuslik.
Piret: Inspireeriv, uusi mõtteid pakkuv, pingevaba.
Merje: Koostöö, rahu, loodus.
Õpetaja Piret ja Rute esinemas 23.03. kontserdil
Pipi ja Marii-Eliise esinemas 23.03 kontserdil