MUBA õpetajate õpiränne Victoria de los Ángelese nimelisse Professionaalse Muusika Konservatooriumisse 13.-17.05.2024
Klassikalise muusika õppejuht Reet Käärik ning õpetaja ja kutseõppe õpitee mooduli mentor Elle-Riin Volmer õpirändel Victoria de los Ángelese nimelises Professionaalse Muusika Konservatooriumis Hispaanias 13.-17.05.2024
Klassikalise muusika õppejuht Reet Käärik ning klaveriõpetaja Elle-Riin Volmer külastasid Erasmus+ programmi toetusel MUBA partnerkooli Madridis. Suhted Conservatorio Profesional de Musica “Victoria de los Angeles” (Madrid, Hispaania) direktori Cristina Ferriz Vidaliga algasid juba 4 aastat tagasi, mil projektikohtumine Prantsusmaal viis edasise koostöö planeerimiseni Georg Otsa nimelise Tallinna Muuusikakooliga, nüüd siis juba MUBAga.
Tegu on keskastme riikliku muusika- ja tantsukooliga, mis liigitub kõrgema taseme (profesional) õppe kategooriasse ja kust edasi liigutakse ülikoolidesse (superior). Koolis saab õppida klassikalist muusikat, klassikalist tantsu ja flamenkot. Algtaseme õpe on sarnane Eesti muusikakoolidele ja vanemas astmes on kutseõpe.
Õpirände raames tutvuti Hispaania koolisüsteemiga, vaadeldi muusika- ja tantsutunde ning arutleti mitmetel pedagoogilistel teemadel. Oli intensiivne ja huvitav nädal. Toimusid kohtumised osakonnajuhatajate, õpetajate ja õpilastega, vahetati kogemusi ning planeeriti edasist koostööd. Külastasime kontserte, eksameid ja esinemisi koolis, tutvusime Hispaania mitmekesise kultuurielu ja kunstiga. Saime osa staarhelilooja Tomas Marco (1942) kaasaegse kammerooperi lavastusest “Tenorio” Madridi ooperimajas El Teatro Real. Samuti avanes võimalus Focus Festivali raames kuulata Hispaania rahvusorkestri ja koori vaheldusrikka programmiga kontserti suurepärase akustikaga kaasaegses kontserdisaalis El Auditorio National de Musica. Samas majas resideeruvad nii rahvusorkester, -koor ja Hispaania noorte orkester.
Eriline tänu:
Cristina Ferriz Vidal
Javier Garcia Rodrigues
Miguel Sancho Lahuerta
Joan Salvador Cervero
Fernando Castellano
MUBA Erasmus+
1. Päev
Pärast pikka reisi suundusimegi koheselt Victoria de los Ángelese nimelisse Professionaalse Muusika Konservatooriumisse.
Cristina tuli meile kooli vastu ja tegi meile koolis tuuri, mille käigus tutvustas meid kõikidele kolleegidele ja õpilastele. Cristina Ferriz Vidal on oma tiitlilt kooli juhtkonna president, võiks öelda, et meie süsteemi järgi kooli direktor. Ta on samuti pianist ning õpetab samas koolis ka klaverit.
Koolis on kokku 53 õpetajat ja 411 õpilast, 1. korrusel toimuvad tantsutunnid ning ülejäänud kolmel korrusel muusikatunnid.
Õpingud jaotuvad kaheks perioodiks: esmalt on 4 aastat elementaarne õppeaste – seejärel professionaalne aste 6 aastat. Miinimum vanus muusikaõpingute alustamiseks koolis on 8 aastat.
4 esimest aastat on eriala kõrval ka solfedžo, seejärel lisandub sinna juurde harmoonia, teooria ning ka kompositsioon, improvisatsioon ja jazz.
Cristina andis meile ülevaate paljudest kontsertidest, meistrikursustest, projektidest ja koostöödest, millele oli pühedatud koolis terve koridor. Värvikad seinad olid kaetud pidulikult plakatitega: ühel seinal võis näha erinevate osakondade tegevusi,teisel temaatilisi kontserte, järgmisel ka meistrikursuste külalisõppejõude, mis kõik meenutavad möödakäijatele toredaid hetki.
Oli näha, et kooli jaoks on oluline panustada ka ühiskonda, tehti kontserte vanadekodudes, haiglates ning korraldati kontserte ka erivajadustega muusikutele (puudega, probleemide, tüsistustega muusikutele). Muusika- ja tantsusündmused olid alati seotud mõne olulise teema või õppe-eesmärgiga. Näiteks oli üheks oluliseks eesmärgiks suurendada naisheliloojate loomingu osakaalu repertuaaris ning seda levitada. Neile oli pühendatud isegi terve sein, kus sai lugeda taustainfot ning kuulata QR koodiga ka loomingut. Teiste hulgas ka meie Helena Tulve.
Naisheliloojate info koos QR koodiga
Oluline kontsert-etendus koolis on ühisprojekt “Amalgama” tantsijate ja muusikute vahel, kus osaleb üle 300 õpilase. Kokku antakse 7 kontsert-etendust, mis on publiku seas ülipopulaarsed ja alati välja müüdud. Taas on terve etendus üles ehitatud ühe teose ja läbiva teema ümber. Vaatame viimase etenduse videot. Peateema kasvab välja tšelloansambli häälestamisest ja läheb sujuvalt üle avanumbriks.
Kontserti korraldatakse iga 2 aasta tagant, ning protsess hõlmab palju koostööd ja läbirääkimisi. Kogu sisu on integreeritud õppetöösse. Muusikalis-tantsulised numbrid on seotud ühtseks tervikuks. Kaasa teevad erinevad ansamblid, orkestrid aga ka näiteks klaveriansambel. Muusikud valmistavad ette kuskil 30 teost, millest tantsijad valivad välja pisut üle 10 numbri. Ka lapsevanemad on protsessi aktiivselt kaasatud ning aitavad palju etenduse sotsiaalmeedia kajastuste, pildistamisega jm vajalikuga.
Peale ekskursiooni seadsime sammud Zanetti saali kammerkontserti kuulama. Kontserdil jäi eelkõige silma vabas vormis publikuga suhtlemine ning ka asjaolu, et kontserti tulid kuulama ka erialaõpetajad. Repertuaarivalik oli mitmekesine – Mozart, Rahmaninov, Ligeti, Granados, Stark jne. Palad olid tugevate karakteriga, kuid lühemad ja lihtsamad kui meie koolisüsteemis harjumuspärane on. Kõikidel esinemistel panime tähele, et nii õpetajad kui õpilased suhtlesid publikuga. Jagasid infot teoste ja esitajate kohta. Publikut alati jätkus, kuulati äärmise tähelepanelikkusega ja aplausid olid väga toetavad.
Trio tutvustab teost ja esinejaid
Puhkpillikvintett esitab Ligeti “Musica ricercatat”
Õhtu möödus meeleolukalt ning päeva lõpuks oligi aeg kuulata Cristina klaveritunde. Esimesed 2 tundi olid õpilastega vanuses 14 ning viimane 8aastasega, kes oli vaid pool aastat klaverit mänginud. Käis valmistumine selle aasta looduse teemaliseks kontserdiks.
Õpilaste repertuaar oli veel kohati uus, silma hakkas väga hea noodist mängimise oskus. Palad olid väga varieeruvad, ning palju rõhku pandi fraasikujundusele, karakterile ja kuulamisele. Karakterid olid juba noodilugemise faasis olulised. Silma jäi repertuaari rohkus, mängiti ette ka vanu lugusid. Noorim õpilane mängis ette koguni 10 või rohkem pala, lisaks sellele valmistas ta ka 4-käe lugusid kontserdiks.
Kuna individuaaltunde oli nädalas vaid korra, siis jagas õpetaja ideid, kuidas enne esinemisi õpilasi ette valmistada. Ta lasi neil saata nädala sees salvestusi, selle põhjal tegi nooti iPadiga ainult selle esituse kohta märkmed ning saatis selle seejärel tagasi. Seda protsessi võis ta teha ka mitu korda nädalas.
Üks tund õpilasega kestis 60 minutit, ning möödus väga hoogsalt ja positiivse energiaga. Õpetaja mängis õpilastele palju ette ning ta tegi seda ka väga hästi. Õpilased parandasid noodivigu tihti ka kuulmise järgi, mis tundus väga üllatav, kuid hiljem sain teada, et on eraldi tund, kus treenitakse ka kuulmise järgi mängimist.
Cristina tutvustas mulle ka palju huvitavat repertuaari – nii kogumikke väikestele kui ka vähemtuntud naisheliloojate loomingut.
Hommikul leidis aset kohtumine Cristina ja löökpilliõpetaja Joan Salvador Cerveroga, mille käigus analüüsisime õpilaste hindamissüsteemi.
Seal on kombeks, et kord aastas kohtub erialaõpetaja teiste õpetajatega (solfedžo, muusikateooria, jm grupitunnid), et hinnata igakülgselt õpilase arengut ja arutada tulevasi samme.
Joan Salvador tutvustas meile oma välja arendatud tagasiside süsteemi, milles on võimalik anda tagasisidet erinevatele osaoskusele erialaõppes. Tunnis hinnatakse keha hoiakut, käte pidevat liikumises olekut, rütmilist täpsust, dünaamikat ja mängu voolavust.
Samuti on eraldi leht kontsertideks ja eksamiteks valmistumisele, mis keskendub esituse lihvimisele. Seal hinnatakse lavalist olekut ja kommunikatsiooni, pala tehnilist valdamist, eneseväljendust, helikvaliteeti, heli ühtsust, dünaamilist variatiivsust, rütmi ja teksti täpsust, muusikalist mälu ja stiilitunnetust.
Igal kategoorial on 4 hindamisgruppi: madal (pole piisav teostus), baas (rahuldav teostus), keskmine (märgatav), hea (silmapaistev).
Kõik tagasiside lehed on olemas ka õpilastel. Sageli salvestab õpetaja nii tunnis kui ka esinemistel õpilase mängu ning laseb ka temal lehe täita. Pärast saavad õpetajad ja õpilased lehti võrrelda ja arutada. Samuti on õpilastel ligipääs lehtedele olemas, nii saavad nad igaks tunniks ja esinemiseks paremini valmistuda. Tänu sellele süsteemile näevad õpilased reaalselt oma arenguid erinevates aspektides.
Käis ka arutelu erinevate riikide hindamissüsteemide üle ning samuti rääkisime õpilaste motiveerimisest. Puudutasime huvitavaid teemasid nagu autokraatia ja demokraatia muusikaõpingutes, suhtlemine õpilastega.
Musitseerimist motiveeritakse koolis läbi väga erinevate žanrite ja koosmängu võimaluste. Kõrgema astme löökpilliõpilaste programm sisaldab endas erialatundi, harmooniat, solfedžot, kuulmise treeningut, klaverit, improvisatsiooni, kammermuusikat, orkestrit, bigbandi ja muusikaajalugu.
Pärast koosolekut külastasime flamenco tundi, mis tekitas tugevaid emotsioone ja muljeid. Tunnis viibis õpetaja, 4 õpilast ja flamenco bänd (kitarr, löökpill ja 2 laulijat). Tund oli väga huvitava ülesehitusega – alguses soojendati end üles eri elementidega. Kui elemente ühendama hakati, tehti juba tantsulisemaid kombinatsioone väga keeruliste rütmidega, kaasates ka keha väljenduslikkust ning ka iga õpilane sai kõigi ees üksi teha ja õpetajalt tagasisidet saada. Tunni lõpus tegi iga õpilane etteaste, kus ta improviseeris terve tantsu koostöös bändiga. Siis juhendasid õpilast ka bändiliikmed.
See tund oli eriti huvitiav just oma temperamendi ja distsipliini tõttu. Kõik liigutused olid sooritatud ülima täpsusega ja esituse emotsioon oli kõrgel kohal. See oli tajutav ka kooli muusikaosas – tihti oli juba tunnis teose algfaasis karakter ja fraasiehitus olulisel kohal.
Samuti oli ülimalt huvtav näha flamenco tundi nii lähedalt, kuna see kinnitas rütmi ja emotsiooni täpsust selles stillis. Kuna klaverimuusikas on palju flamenco mõjutusi just heliloojate Granadose, De Falla ja Albenize teostes, oli väga oluline minu jaoks tunda saada selle tantsu olemust.
Pärast flamencot külastasin põgusalt pianisti ja klaveriõpetaja José Enrique Moreno Gistaíni ansambli ja klaverierialatundi. Mõlemates tundides valmistuti tulevaseks kontserdiks, ning selle tõttu oli tegu läbimängu ja salvestamisega.
Ansamblitunnis mängiti Faure “Dolly süidi” 3. ja 6. osa ning klaveritunnis valmistus õpilane suurema kavaga juba ka bakalaureuse sisseastumiseksamiks. Jäi silma, et kavad olid päris suured (ka ansambliõpilastel olid lisaks süidile kavas veel Schuberti ja Mozkowski teosed), vanemal õpilasel oli kavas Beethoveni “Pastoraalne sonaat”, Brahmsi skertso op. 4, Debussy etüüd nr 1 ja Chopini etüüd op 10 nr 5.
Oli märgata ühist joont mõlema tunni puhul – esikohal oli alati karakter ja struktuur. Isegi, kui kvaliteet polnud alati paigas, oli teose arendus ja läbiviimine alati selge.
Pärast tundi külastasime hoopis heliloominguõpilaste kontserti, kus teoseid kanti ette samuti õpilaste poolt. Kontsert põhines Martin Luther Kingi kuulsal kõnel, ning osalevaid heliloomingu õpilasi kokku oli 4, interpretatsiooniõpilasi 11. Õpilaste teosed olid kõrvutatud koos Luciano Berio paladega. Osade vahel toimus ka arutelu heliloomingu õpilaste, interpreetide ja publiku vahel.
Kontserdi vorm oli huvitav, see algas väikese dokumentaalfilmiga, mis tekitas juba sobiliku miljöö järgnevaks. Oli tunda, et moderne muusika polnud õpilastele võõras, seda esines ka õppekavas juba varakult.
Õhtul toimus kohtumine ühe väga põneva õppejõuga, Fernando Castellanoga. Ta andis ülevaate klaveri grupitundide sisust ning ka kooli üldklaveriõppest.
Grupi tund, ehk kollektiivne tund klaveritele leidis aset vanemas õpinguteastmes, ning oli eriala toetav aine, mitte eriala. Selle eesmärk oli ühendada harmooniaõpingud klaveriga ning tegeleda noodist mängimise ning kiiresti õppimisega. Õppeaine hilisematel aastatel tegeldi ka teoste analüüsimise ja komponeerimisega.
Grupp koosnes 3-5 õpilasest ja lähtus Geshtalti filosoofiast – õpetamine tohtis toimuda ainult grupile, mitte individuaalselt. Grupidünaamika oli selles tunnis kõige olulisem.
Grupitunni idee oli ka see, et paljud aspektid klaverimängus on välja arendatud ja muutumatud (näiteks korrektne pöidla allapanek, istumine, käehoiak, noodistlugemise oskus jne), mis tähendab seda, et neid saab õpetada mitmele õpilasele korraga ning seeläbi ka aega kokku hoida.
Tund sisaldas endas väga metodilist noodist lugemise ja kiiresti õppimise arendust. Õpingute lõpuks tehti eksam, kus anti õpilasele 3 leheküljeline lugu (jazzi mõjutustega, keeruliste rütmide ja modulatsioonidega), mille pidi ära õppima ühe tunniga.
Tunnis tegeldi ka muude teemadega nagu partituuri ja erinevate võtmete lugemisega, jazzi ja baroki standartsete harmooniate tundma õppimisega, heade mentaalsete ja füüsiliste harjumuste tekitamisega, improvisatsiooniga, muusikakultuuri ja ühiskondlike väärtuste kujundamisega (ajaloo, võrdõiguste jne teemad).
Üldklaver toimus selles koolis vanemas vanuseastmes aga ainult 3 aastat. Selle tunni sisu oli süveneda muusikasse läbi klaveri. Fernando õpetas klaverit läbi teoste analüüsi – ta andis õpilastele väikese pala, vaatas nendega koos selle ülesehitust ning seejärel aitas neil tolle elementidest koostada uue pala. Läbi selle õppisid õpilased läbinisti meloodia ja saatepartii funktsiooni ning lisaks arendasid ka oma loomingulist külge.
Nädala jooksul avanes võimalus kuulata mitmete ansamblite esinemisi, noorte pianistide, viiuldajate ja metsasarvemängijate klassikontserte ja tutvuda Miguel Sancho Lahuerta oboeklassiga.Koolis tegutsevad keelpilliorkester ja puhkpilliorkester. Proovid toimuvad iganädalaselt paaristundidena nagu meil. Külastasime mõlema orkestri proove. Orkestrid teevad tihedat koostööd teiste osakondadega. Jälgisime proovi, kus orkestri ees soleerisid klassikalise laulu õpilased. Noore tenori esitatud Cavaradossi aaria Puccini ooperist “Tosca” võttis sõnatuks.
Puhkpilli õpetuse tase on ühtlaselt hea, kõikides pillirühmades leidus erinevas vanuses mängijaid. Kõige nooremad metsasarvemängijad olid millegipärast Hiina päritolu. Kogu linnas on immigrantide osakaal päris kõrge aga sellegipoolest on nende integreerumine ühiskonda olnud kohalike sõnul edukas. Praktika koolis on selline, et rahuldava hispaania keele oskuse omandavad pisikesed Hiina lapsed keskmiselt 5 kuuga.
Huvitav oli fakt, et tervelt 95% õpilastest õpingute vältel eriala ei vaheta ja õpilaste silmist oli näha ilmselge musitseerimise rõõm.
Miguel Sancho Lahuerta oboeõpilastel on vedanud, sest oli näha, et õpetaja on toetav ning metoodiline. Õpilased alustavad pilliõpet 1.klassist. Algõpetuses kasutatakse väga mitmesugust repertuaari. Tähelepanu äratasid mitmed kohalikud väljaanded. Alates harjutustest kuni ansambliteni. Erialatundides oli tempo kiire, õpetaja mängis ise pidevalt aktiivselt kaasa saatematerjali intonatsiooni hoidmiseks ja muusikalise materjali kinnistamiseks. Kontsertmeistriga saab iga õpilane eraldi 30 minutilise tunni. Kontsertmeister on võrdsustatud õpetajaga, mis tähendab, et ka tema hindab õpilase arengut. Õpilastel oli stabiilne hingamistehnika, kõigil ühtlane kõla erinevates registrites ja hea kontroll suudimi üle. 60 minuti pikkuses tunnis muidu hakkama ei saakski. Samas toimus tundides aktiivne suhtlus õpetaja ja õpilase vahel. Tunni õhkkond oli konstruktiivne, töine ja loominguline.
Kõik õpetajad, kellega kokku puutusime, olid pühendunud, viisakad, sõbralikud ja alati abivalmis. Mõeldakse väga selle peale, kuidas õpilastel kontakti loomingulisusega hoida. Õpilasi on väga erinevaid ja kõigil on koht olemas. Väärtustatakse sotsiaalset kuuluvust ja suhtlemisoskusi. Kuna õpilased käivad muusikakoolis peale päevakooli, siis on nende koormus kokkuvõttes väga suur, eriti neil, kes elavad koolist kaugel.. Muusikatunnid lõpevad kell 21.00-21.30. Õpilasel on tunnis aktiivsem roll kui oleme harjunud nägema. Ka erialaõpetajal on suur roll, tema jälgib õpilase arengut. Õpetajatel on koolis selged reeglid (tundide sissekandmise õppeinfosüsteemi, regulaarse põhjaliku tagasiside korraldamine, regulaarsed osakondade koosolekud, ühised hindamiste arutelud jne). Tundub, et muusikaõpe on laiapõhjalisem, noodistlugemise oskused võimaldavad omandada rohkem repertuaari erinevates stiilides ja ajastutes. Läbivad teemad muusikas ja tantsus seotakse ka teiste valdkondade ja õppeainetega.Näiteks hetkel on päevakorras loodus ja see on integreeritud mitmete ainete sisusse.
3. Päev
Kolmapäeval oli Madridis pühak San Isidro Labradori päev. Selle raames oli riigiasutustes puhkepäev ning linnarahvas pidutses tänavatel. Iga nurga peal tehti muusikat, tantsiti, söödi ja joodi.
Me käisime hommikul hoopis Madridi Kuningliku Teatri ekskursioonil, kus saime huvitavat infot nii ooperiteatri ajaloo, kommete kui ka antud ooperimaja keerulise mineviku kohta.
Ülejäänud päeval käisime Prado muuseumis nautimas Boschi, Goya, Rafaeli, Velazquesi ja teiste mainekate kunstnike töid.
Õhtuks läksime tagasi ooperimajja vaatama moodsat etendust “Tenorio”, mis baseerus Don Giovanni ainestikel. Tegu oli kammerooperiga, mille helilooja oli Hispaanias väga tuntud Tomas Marco. Tegu oli maailma esmaettekandega, ning meil õnnestus vaid 4 etendusest näha teise õhtu ettekannet.
Etendus oli silmapaistev oma lavastuselt, laulijad toimetasid ülimalt detailsel võtteplatsil koos green screeniga, samal ajal käis taustal nii öelda film, mida nad sel hetkel tegid. Tulemus oli väga ilus ja huvitav sümbioos ooperist, näitlemisest ja filmikunstist. Laulijad olid väga kõrgetasemelised ning kõik partiid äärmiselt keerulised. Muusika oma olemuselt pigem atonaalne ja eksperimentaalne.
Ooperis oli tajuda ka probleemistikku tundmatu repertuaariga etenduste piletimüügiga, saal oli pooltühi, ning kuulajad pigem kirglikud muusikaaustajad.
4. päev
Jazzi õpetus on Victoria de los Angelese koolis olulisel kohal ka klassika õppes. Nende sõnul on jazzil suur mõju kunstmuusikale nii allikana kui ka otsese mõjutajana popmuusika väljakujunemisel. Publikuga suhtlus ja improvisatsioon jazzis viivad õpilase muusikale veel lähemale ning aitavad neil osaleda muusika tegemises nii praktiliselt kui ka loominguliselt.
Jazzi tunde vaadeldes õnnestus ka minul asjast osa saada. Õppejõud Javier Garcia Rodrigues andis mulle kohe esimeses tunnis lihtsa akordijärgnevuse ning pani mind klaveriga õpilast saatma. Tund oli väga lõbusalt üles ehitatud, ning mulle kui improvisatsiooni kartlikule klassikule õpetati väga väikeste sammudega jazzi rütmis nii erinevaid figuratsioone mängima kui ka lõpuks väikest soolot tegema.
Tund oli heaks näiteks sellele, kuidas on võimalik sammhaaval kindlate ülesannetega avardada ja avastada oma võimalusi klaveri taga ning ületada ka hirme. Javieri jazzi tunnid olid märkimisväärsed just ka selle poolest, et tema süsteem oli suunitletud klassikalisele muusikule, ning kogu õpetus toimus läbi klassikalise muusikateooria loogika.
Järgmisena tuli tundi ansambel, mis koosnes järgmistest instrumentalistidest – klaver, marimba, kitarr, saksofon, klarnet ja kontrabass (õppejõud mängis trumme). Tunni alguses anti ansamblile uued noodid, enne alustamist vaadati läbi helistikud ning tehti iga natukese aja tagant kuulamisharjutust – õpetaja mängis ette motiive ja kõik pillid korraga mängisid järgi. Pala läbi mängides lähtuti ABA vormist, esimesena mängiti kirja pandud meloodiat harmooniaga, seejärel oli pilli soolo lõik ja siis uuesti algus, aga oma meloodiaga. Lugu mängiti senikaua, kuni kõik olid saanud soolot teha, selle käigus tegeldi ka balansiprobleemidega ja üksteise kuulamisega. Tund oli väga positiivne, eksperimentaalne ja kõik õpilased olid keskendunud. Vanusegrupp oli 14-16aastased.
Sellele järgnes klaverite jazzitund, mis oli nii öelda saateklass. Tunnis viibisid vanema astme õpilased, kes olid vanuselt 13-15.
Tunni alguses oli laulija, kes tegi õppejõuga läbi jazz standardi, ning õpilased jälgisid noodiga. See järel läksid kõik kolm klaveriõpilast igaüks oma klaveri taha ning hakkas pihta praktiline osa.
Kõigepealt anti õpilastele helistik ning otsiti kõikidelt astmetelt üles kolmkõlad. Seejärel lasti otsida kõikidelt astmetelt septakordid, siis prooviti panna ühes käes kokku mažoor teise käe tersti kaugusel asuva molliga. Seletati akordimärkide reeglistikud üle ja hakati pihta! Alguses käis katsetamine vasaku käe figuratsioonidega, samal ajal lasti paremal käel ängida akordide pöördeid, sellest järgmisel ülesandel lasti juba ka paremal soolosid katsetada. Taaskord sai iga õpilane vaheldumisi luua soolot samal ajal, kui teised teda saatsid. Räägiti ka soolos erinevate elementide kasutamisest, ka topeltnootide ja kaunistuste harjutamisest.
Oli tunda, et grupis improviseerimine andis igale õpilase julgust, et olla loominguline, ka õpetaja seisukoht oli, et improviseerimist tuleb toetada, mitte kritiseerida ja forsseerida.
Raskuste korral vähendas õpetaja akordid ainult tertsideks, algajatega tegi tervet protsessi läbi vaid kahehäälselt.
5. päev
Reede oli just sobiv päev, et üle vaadata Salvador Dali, Pablo Picasso, Joan Miró ja Vassily Kandinsky teosed kaasaegse kunsti muuseumis Museo Nacional Centro de Arte Reina Sofia, kuna juhtus olema rahvusvaheline muuseumide päev ja kõikidesse muuseumidesse sissepääs prii.
Viimasel päeval oli võimalus minna ka kooli klaveriansamblite kontserdile. Tegu oli õppejõu José Enrique Moreno Gistaíni ansambliklassiga ning esineski kaks klaveriansamblit. Kontsert kestis tund aega, kumbki ansambel mängis ligikaudu pool tundi.
Kava oli päris suur – mängiti Mozarti 4-käe repertuaari, erinevaid osi Ravel’i “Haneemast” ja Faure “Dolly süidist”, Schuberti marssi ja palju muud.
Kontsert toimus vabas vormis, õppejõud suhtles publikuga sõbralikul toonil ning vestles repertuaarist, heliloojast ja ajastust, mil lugu loodi. Kontsert oli meeleolukas, kuid pigem salongilik läbimäng kui rafineeritud esitus. Oli näha taaskord, et repertuaari hulk, lugude karakterid, tempod ja kujundid olid esmajärgulised kuid kõlakvaliteet ja puhtus teisejärgulised.
Seejärel suundusime vabal hetkel kuulama oboe tundi, kus mängis 14aastane õpilane juba päris krõbedat lugu. Klaverimängijana oli mul huvitav jälgida, kuidas ka puhkpilli tunnis ei tehtud allahindlust fraasi läbiviimisel, käikudes oli oluline iga noodi läbi laulmine/kuulamine ning keerulisemate käikude puhul keskenduti põhinootide välja toomisele, seejärel pandi muud noodid sinna vahele.
Õhtul suundusime Auditorio National de Musica’sse kuulama kontserti, mis kuulus uude kontserdisarja “Focus”. Oli huvitav jälgida taaskord kontserdi ülesehitust.
Enne iga teost oli väike loeng heliloojast, ajastust ning taustast. Kontsert oli sedapuhku pandud kokku teostest, mis olid inspireeritud matemaatikast ja arhitektuurist. Loengus näidatigi ekraanidel partituurinäiteid, arhitektuurijooniste seost noodikirjaga ning koguni väikseid helinäiteid teostest.
Kontserdi kava oli üles ehitatud samuti huvitavalt – modernsete teoste vahele oli põimitud vanamuusikat. Kontserdi tase oli kõrge ning kavas oli Xenakis (1922-2001), Diez (1958), Dufay (1397-1474), Luis de Victoria (1548-1611) ja Marco (1942). Samuti võis tähele panna, et kuna iga teos oli üle 10 minuti intensiivset kuulamist, siis ka kogu kontserdi pikkus oli ainult 80 minutit koos vaheajaga. Rahvusorkester kõlas väga dünaamiliselt ja värskelt. Mängijate seas oli näha palju noori interpreete.
