Kultuuririkkuse aasta 2024 – algas ja lõppes MUBAga!

28. jaanuaril 2025 lõppes üks Eesti teema-aastatest – Kultuuririkkuse aasta 2024! Piduliku aktus-kontsert toimus äsja avatud Rüütelkonna hoones Toompeal. Eriti uhkeks tegi sündmuse see, et taas kord särasid laval meie enda MUBA maailmamuusikud – Mia Tatilda Tammekun, Luisa Susanna Kütson ja Georg Raimond Õunap.

Kui meenutada aasta tagust algust, siis just 14. jaanuaril 2024 avasime Kultuuririkkuse aasta pidulikult meie MUBA majas (vaata meenutust siit https://kultuur.err.ee/1609221978/galerii-muba-s-avati-kultuuririkkuse-aasta).
Nüüd, kui teemaaasta on küll ametlikult lõppenud, jätkame kultuuririkkuse väärtustamist ja edendamist, sest just see kasvatab ja rikastab meid kõiki.

MUBA on selle ehe näide – eriti rütmimuusika osakonna maailmamuusikud, kelle looming ja esinemised hoiavad kultuuririkkust elavana. Seega võib öelda, et Kultuuririkkuse aasta tähistamine algas ja lõppes MUBAga!

Kokkuvõttev pildigalerii aga SIIN  

Siinkohas on hea ära tuua Kultuuririkkuse aasta projektijuhi Eero Rauni kõne, mis annab hästi edasi kogu sell projektiaasta.

„Täna on tänamise päev. Suur aitäh, kõik meie koostööpartnerid, et uskusite meisse ja Eesti kultuuririkkuse sõnumite olulisusse. Tänu teile sai teema-aasta laia kandepinna ja jõudis igasse Eesti maakonda.

Oleme läbi aasta rääkinud palju sellest, et Eestis elab 217 erineva rahvuse esindajaid, kes räägivad kokku 260-s erinevas emakeeles. Nüüd saame teema-aasta tulemuste seas välja tuua umbes 1000 erinevat sündmust meie kalendris, ligi 300 harivat postitust meie Facebooki kontol ja nii edasi.

Mul tuleb selle peale pateetiline hüüatus Charles de Gaulle’ilt: kuidas on võimalik valitseda maad, kus valmistatakse 246 erinevat sorti juustu?

Kui hakkasime Kultuuririkkuse aastat tegema, seadsime esmaseks sihtrühmaks eesti emakeelega inimesed. Sellised nagu ma ise. Ja miks? Mu head kolleegid on harjunud ütlema delikaatselt, et integratsioon peab olema kahesuunaline. Kõlab veidi abstraktselt, aga tegelikult tähendab see ju eesti emakeelega inimeste valmisolekut aktsepteerida, väärtustada ja omaks pidada ka mitmekesisema päritoluga kaasmaalasi. Kui Eesti epeenaiskond võitis Tokyo olümpiamängudel kuldmedalid, hakati lõpuks ka Eestis nende kohta ütlema – eestlased. Mis sest, et neljast naisest kolme emakeel on vene keel. Muu maailm peab neid nagunii eestlasteks, juba kodakondsusest lähtudes.

Eesti on juba kümme aastat sisseränderiik ning meie suutlikkus oma majandus lõpuks uuesti tõusule pöörata sõltub sellest, kui hästi oskame ühistes huvides parimal moel rakendada kõiki inimesi, kes nagunii Eestis elavad ja töötavad – ning kuivõrd suudame siia kutsuda ka uusi talente üle maailma. Niisiis ulatagem käsi vaba inimese kombel lahkeks tervituseks neile, kes samuti on valmis Eestit oma kodumaaks pidama ning selle nimel õpivad tundma siinset keelt ja kultuuri.

Iseseisvas Eesti riigis ei ole kellelgi vaja tunda hirmu oma rahvuse pärast, ega ka mitte oma rahvuse väljasuremise pärast. Hoidkem meeles seda, et vaid 300 aasta jooksul kasvas eesti rahvas tervelt kümme korda suuremaks  – ning see juhtus tänasest külmema kliimaga, mugavusteta talutaredes ja ilma elementaarsete isikuvabadusteta. Eesti rahvas on poliitiliselt andekas – juba idee meie riiklikust iseseisvusest sündis esmalt anonüümseks jäänud talumeeste, mitte mõne kunagise tipp-poliitiku peas. Ka iseseisvuse taastamine õnnestus tänu sellele, et nii tahtis rahvas.

Oleme riigirahvas, kes võib rahulikult tunda ennast peremehena omal maal. Õige peremehetunne väljendub enesekindluses, väärikuses ja vastutustundes kõigi oma kodakondsete ees, rahvusest, religioonist ja rassist sõltumata.

Frank Zappa ütles teravmeelselt, et inimese meel on nagu langevari – töötab hästi ja tulemuslikult ainult siis, kui on piisavalt avatud. Soovin kõigile eestlastele, sõltumata nende rahvuslikust, religioossest või muust taustast, avatud meelt, rõõmu Eestile nii omasest kultuuririkkusest ja tänan tähelepanu eest!“

Eero Raun, Kultuuririkkuse aasta projektijuhi

Integratsiooni Sihtasutus