MUBA õpetajate ja õpilaste õpiränne  Braga konservatooriumisse

Ricardo Antunes, Kai Ratassepp, Joana Mafalda Araújo, Eerik Bahovski, Oskar Arikainen, Kirte-Lee Keskel, koolidirektor Jorge Faria.

Õpetaja João Tiago Magalhães

Õpetaja Kai: 
“Koolimajas võtsid meid vastu Patricia (Patricia Ventura – klaveriõpetaja), Ricardo (Ricardo Antunes-viiuliõpetaja) ja tervitama tuli ka koolijuht (Jorge Faria) isiklikult. Meile tehti alustuseks päris põhjalik ringkäik õppehoones, mis oli ikka väga sopiline ja mitmetest sektsioonidest koosnev. Tundus, et üksinda oleks seal väga keeruline orienteeruda. Meile tutvustati suurt saali ja mitmeid kammerlikemaid esinemisruume, räägiti nende ruumide voorustest ja puudustest, veidi maja ajaloost, ehituse probleemidest, akustikast. Piilusime ka balletiruumi, kompositsiooniklassi, algklasside ruumidesse. Eriti tore oli kohtumine löökpilliõpetajaga. Ta tutvustas oma klassi pille, soovijad said proovida ühte ja teist. Samuti rääkis ta oma tööst õpilastega, oma imelistest suhetest lapsevanematega.”

“…23.04 kuulasin kolme õpetaja tunde ja proovin nüüd juba teha nende põhjal mõningaid üldistusi. Sain aru, et heliredeleid sellisel viisil nagu meil, ei mängita üldse. Päris suur õpilane (15-aastane) mängis heliredelit kahes oktavis, aga see-eest mängiti erinevate strihhidega, grupeeritult, erinevate rütmifiguuridega. Siis topeltnoote mängiti sellise sõrmestusega, mida ma ei olnud kunagi enne näinud. Ma kindlasti küsin selle kohta veel siinsetelt kolleegidelt.

Siis oli huvitav, et kui teos oli suhteliselt värske, siis õpilane jalga pedaalile omavoliliselt ei pannud. Saan aru, et pedaali vajutatakse ainult siis, kui õpetaja selle täpselt kirja on pannud.

Väga meeldis ühes tunnis see, kuidas õpetaja tegeles üldtuntud probleemiga – õpilane ei suuda mängida nii, et ta samaaegselt jälgib silmadega nooti. Õpetajal oli repertuaar, mida ta kasutas selle olukorra parandamiseks. See oli küllaltki lihtne, see analüüsiti esmalt põhjalikult läbi, seejärel kaeti vaateväli klaviatuurile kinni ja siis mängiti lugu ette.

Tutvusin ka portugali helilooja Luiz Costa (Luiz Costa 1879-1960) oktavi etüüdidega. Väga tore ja igati kasulik materjal tundus olevat.

Tundide lõpuks jäin veidi kolleegiga lobisema. Sain teada, et väga paljuski on meil sarnaseid muresid – koolikohustused on suured, harjutustunnid väikesed. Koolis on harjutusruume vähe ning paljudel on kodudes digiklaverid. Oh, õnneks meie koolis ikka harjutamiseks ruume jagub!!! Veidi rääkisime ka nende eksamite süsteemist. Ta ütles, et Braga koolis on n-ö eksamitest igal trimestril ja see on hindeline, sisaldab etüüde, heliredeleid ja palu.”

Õpetaja Tauno tähelepanekud: 
“Koolis ei ole õpilastel lubatud kasutada mobiiltelefone, õpilased suhtlevad, mängivad palli on väga  ümbrust ja inimesi märkavad. 

Rühmatundides ei ole puudujaid!

Vestluses Pauloga (Paulo Bastos) kontrapunktiõpetuse teemadel selgus üllatuslikult, et me mõlemad eelistame Fux’i 18. sajandist pärit õpikut – seda, mille järgi õppisid noor Mozart ja Beethoven. Ning probleemid gümnaasiumi esimese astmes on samad: õpilastel on raske korraga kontrollida vertikaalset ja horisontaalset reeglistikku. Huvitav tähelepanek minu jaoks oli Paulo kommentaar alguse ja lõpu kooskõlade kohta, kus p.8 alguses nõuab p.8 lõpus, p.5 alguses, kas p.5 või p.8 lõpus.

Praktiline oli analüüsi ja tehnikate tunnis paljundatud ja kokku köidetud analüüsitavate teoste vihik, A4, igal õpilasel oma. Paistis silma rohke pliiatsi ja noodipaberi kasutamine, näiteks muusikaliselt olulised teemad olid vihikusse käsitsi välja kirjutatud.

Nooremõpetaja Daniel (Daniel Figueiredo) oli minu kohalolekust natuke segaduses. Tunni fookus läks ebatäpseks ja see kandus üle õpilastele. Paratamatult liikus minu mõte õpetaja staažiga seotud kogemusele ning meie praegusele õpetaja käsitlusele, kus kõik on võrdsed miinimumõpetajad.

11. klassi õpilaste kompositsioonid olid erinevate püüdluste ja eesmärkidega. Nagu meil. Tähelepanu äratas teostes löökpillide rohke kasutus, mida võib põhjendada löökpilliklassi sõbraliku õpetajaga, kes rääkis, kuidas ta kutsub õpilasi klassi jämmima ja õpilased tulevad suurima rõõmuga. Mitte ainult kompaõpilased.

Õpilased kasutasid kõik oskuslikult Finalet Musescore’i, kui vabavara ei peeta tõsiseltvõetavaks programmiks, mida õpilastele õpetada.

Tunnid on 50 minuti pikkused ja gümnaasiumis on sageli kaks sama aine tundi järjest. Nähtud tundide ülesehitus ja ainekäsitlus on sarnane, ka kontrolli vormid. Hindelise lõpptulemuse tihedus on sagedasem kui meil.”

Kirte-Lee:
“Esimesel päeval peale lõunasööki toimusid meil esimesed laulutunnid. Kuulasime (Oskariga) õpetaja Ines Sofia laulutundi. Õpilane oli meist aasta noorem. Õpetaja oli tohutult armas ning siiras ja heasüdamlik. Kindlasti vaieldamatult üks lahkematest, keda nüüdseks olen siin koolis näinud. Laulutunnis olid õpilasel kaasas noodid nii endale kui ka õpetajale. Alati topelt. Eestis kipub see olema nii, et õpetajail on endal noodid kaasas, aga leian, et siinne süsteem on kindlasti õpetajatele mugavam ning õpilastele ei valmista samuti probleemi.

Ines Sofiaga veetsime ka teisegi laulutunni, kus tuli õpilane Kika, kes oli küll lauluerialal, kuid samuti aasta noorem. Nende koolis nad ei nimeta neid erialadeks, vaid kursusteks, et kõik teevad mingisugust kursust. Selles koolis on kõige rohkem laulu- ja komposistioonikursuse õpilasi. Ines Sofia tunni lõpus laulsime ka talle ette enda repertuaari ja saime kiita ilusaste häälte eest ning ta tegi Mart Saare ja Oskar Merikanto nootidest pilti, kuna need lood talle väga meeldisid. Lisaks rääkisime erinevatest maailma tippooperilauljatest ning nad näitasid meile videosid oma kooli igaaastasest traditsioonist, teha üks mini ooperietendus ühes suuremas teatris. Peale tundi tutvustas Kika meile oma sõpru. Kõik olid väga avatud ning lahked ja olid väga põnevil sellest, mida oleme siia tulnud tegema. Lobisesime nendega päris pikalt, kuni oli neil vaja teha ühe väiksema ansambliga proovi. Nad kutsusid meid ka ansambliproovi kuulama, mis möödus väga meeleolukalt. Kuna neil sopran puudus, siis sain seda osa ise laulda ning Oskar tõttas ka tenoritele appi. Saime niimoodi õpilastega täitsa sõpradeks, miski ei lähendaks paremini kui koos musitseerimine. Peale ansambliproovi veel lobisesime nendega üsna pikalt…”

“…Õpetaja Ana Calheiros rääkis, et teab Eestit hästi ning on koos töötanud meie mezzosoprani Iris Ojaga (Ana Calheiros ja Iris Oja laulsid koos Porto Casa da Musica kammerkooris). Õpetaja oli tohutult huvitav ning kirev isiksus. Ta väga inspireeris enda olekuga meid. Lisaks oli ta esimene, kes andis ka meile noodi, et saaksime tundi paremini jälgida. See oli väga meeldiv ja arendav. Lisaks osales selles tunnis ka kontsertmeister, kes seletas meile lahti hispaanlaste ja portugallaste erinevust, kuna oli ise hispaanlane. Õpetaja oli nii pühendunud ning nii detailirohke ja sihikindel. Enne edasi ei mindud, kui kõik on peensusteni lihvitud nagu kristall. Mulle väga meeldis selle õpetaja karakter. 

“…Peale tundi suundusime taas avastama linna ning kõndisime veelkord läbi terve linna. Sellele järgnes õhtusöök ühes kohalikus restoranis, mida kooli õpilased meile soovitasid. Tomatisupi sees olev võileib oli see rahvustoit, mille pidime tellima. Selle roa nimi oli Francesca. 

Peale õhtusööki oli kontsert meie hotelli kõrval asuvas pargis, kus esines sümfooniaorkester, solistid ja koor. Esitati portugali rahvuslikke laule ja muusikat. Kodumaa armastuse tunne ja rahva ühtsus tulid täpselt samamoodi välja nagu laulupeo ajal.”

 Eerik ja õpetaja Rúben Castro 

Eerik: 
“Esimeses tunnis õppisin Fernando Ribeiro soovitusel keskenduma rohkem legaatole mängus ja viima kolmekordse keele suu keskele. Teises tunnis töötasime ühe õpilasega, kes mängis piccolo trompetit ja esitas Artunjani kontserti, lahendades tempo probleeme. Kolmandas tunnis tegime koos teise õpilasega harjutusi Fernando õpikust ja arutasime huulte lihaste teemat. 

 Tunnis koos Rúben Castroga keskendusime algul harjutuste tegemisele, seejärel kuulasin 9. klassi õpilast, kes esitas Neruda trompetikontserdi esimest osa ja A. Geodicke kontsertetüüdi. Pärast ühist mängu analüüsisime lugusid lähemalt. Teises tunnis tulid kaks 7. klassi õpilast, üks neist esitas American Caprice’i ja Andante et Allegretto. Pärast ühisproovi võtsime mõlemad palad aeglaselt läbi ning proovisime huuliku adapterit, et reguleerida õhumahtu…”

Eerik ja õpetaja Fernando Ribeiro

Oskar: 

“Alustasime reedest päeva õpetaja Ana Rute tunniga, kes oli vahepeal terveks saanud. Saime tunnis ka ise õpilasele soovitusi anda. Järgmine tund oli õpetaja Patriciaga, kes andis tundi heliloomingu õpilasele. Tunnis pandi suurt rõhku saksa keelele ja kõrgetele nootidele, tunnis sain ka mina noorele tenorile oma häält näidata ning sain palju kiita. Hiljem nägime ooperistuudio proovi juba ka saalis, kus seda esitama hakatakse. Proov oli üsna pingeline, kuna esitus on juba järgmine reede. Pärast seda aitasime veel kooril kava lihvida ning üks huvitav tähelepanek on mulle see, et proovi ajal dirigent istus ja koor seisis. Koori kõla kvaliteet oli väga hea!”

Kirte-Lee: 

“Mööda lompe karates jõudsin õnneks täpselt kohale, kui puhkpilliorkester alustas oma mängu. Seal mängis ka Eerik Bahovski. Lisaks olid sellel kontserdil lauljateks sama kooli õpilased, kus meiegi saime tunde kuulata. Lauljad olid parlamedi rõdudel ning orkester maja ees telgi all. Vihm oli võimas. Täpselt nagu laulupeol. Inimesed küll lõdisesid enda vihmavarjude all, kuid isamaaarmastus oli sellest kõigest üle ning kuulati uhkusega. Peale kontserti pidime Oskariga tagasi kooli kooriproovi  jooksma. Peale kooriproovi sain lõpuks enda kauaoodatud laulutunni, mis oli väga silmiavardav. Sain täpseid juhiseid, kuidas peaksin edasi tegutsema ning milliseid nõrku kohti enda juures arendama. Lisaks sain repertuaari soovitusi ja rääkisime üleüldistest karjäärivõimalustest ning üleüldiselt noortest lauljatest, kes on nende koolist laia maailma läinud. See oli ääretult huvitav ning meie jutt venis nii pikaks, et ei jõudnudki teistega sööma. Peale seda lobisesime veel koolikaaslastega ning muljetasime tulevikuplaanidest ning võimalikest võimalustest, kuidas veel kunagi kohtuda. Head aega ütlemine on ikka alati raske ning õnneks saab end lohutada selle mõttega, et küll me kohtume veel!”