Meie inimestest
Siin me soovime ja tahame tutvustada meie oma MUBA inimesi – õpetajaid, õpilasi, muusikuid ja silmapaistvaid tegijaid. Inimesi ja tegijaid on ju palju ja ikka on hea saada tead midagi uut ja põnevat.
Mõnusat tutvumist!
Alina, Sa oled meie koolis kooliõde, kes võtab vajadusel oma kooliõe kabinetis vastu – kraadib, annab kiiret abi ja teeb ka muhule pai.
Samas, Sa oled hariduselt tegelikult baleriin ja veel treenid iluuisutajaid – super ju!
Praegu oled Sa meile eriti põnev, sest aitasid ju ka Sina Iluuisutamise Euroopa meistrivõistluste kulla Eestisse tuua ehk siis Tallinnas krooniti naiste üksiksõidus Euroopa meistriks Niina Petrõkina, keda aitad treenida.
Palun räägi endast.
Mida sa õppisid?
Olen õppinud Tallinna Balletikoolis 8 aastat ning lõpetanud kooli 2015. aastal. Kooliajal tantsisin palju Rahvusooper Estonias, kuid pärast kooli lõpetamist pole ma enam laval käinud.
2018. aastal asusin õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õendust. Juba lapsepõlvest saati tahtsin töötada meditsiinis, kuid tee viis mind esmalt balletikooli. Tervishoiu Kõrgkoolis õppisin 3,5 aastat ning sain diplomi 2021. aastal.
Kuidas sa MUBAsse sattusid?
See on siiamaani minu jaoks naljakas lugu. Kui asusin õeks õppima, teadsin kohe, et tahan töötada kas laste või sportlaste/tantsijatega, kuna see valdkond on mulle südamelähedane. Kui läksin Tallinna Koolitervishoiu intervjuule, ei teadnud ma, millisele koolile nad kooliõde otsivad. Intervjuu lõpu poole küsiti minult, kas oleksin nõus minema tööle Tallinna Muusika- ja Balletikooli. Sel hetkel olin sõnatu, sest tõenäosus, et just see kooliõdede koht pakutakse mulle, oli imeväike. Kuna minu intervjuu toimus 1. aprillil, küsisin naljatledes, kas see on aprillinali. 
See hetk tundus uskumatu, sest mu unistused olid kohe-kohe täitumas. Sattusin õigesse kohta õigel ajal!
Iluuisutamine ja ballett – kuidas need on seotud ning kust võtad selleks energiat ja aega?
Kuna iluuisutamine on sport, kus oluline on ilu ja graatsia, peavad iluuisutajad oskama vähemalt algtasemel ka balletti. Iluuisutamine ja ballett on omavahel tihedalt seotud, mistõttu oli mul lihtsam sellesse maailma sisse elada. Mulle meeldib väga töötada iluuisutajatega jääl – arendame koos enesekindlust, väljendusoskust, tehnikat ja kauneid jooni, et kavad oleksid vaatajatele nauditavad. Vaimne tugi mängib samuti suurt rolli sportliku edu saavutamisel.
Jäähallis olen 6-7 päeva nädalas ning reedeti veedan seal terve päeva. Ma annan lastele palju energiat, kuid saan neilt ka väga palju tagasi.
Siiralt armastan oma tööd nii koolis kui ka jäähallis!
MUBA sümfoonilise puhkpilliorkestri dirigent-õpetaja ja XXVIII laulu- ja XXI tantsupeo puhkpillide liigijuht.
Bert, rõõm, et oled meiega! Sa oled mitte ainult MUBA õpetaja, vaid ka 2025. aasta laulu- ja tantsupeo üks olulisi tegijaid.
Tähelepanuväärne on see, et kuigi Sa ei ole sündinud eestlasena, vaid oled hollandlane, oled omaks võtnud Eesti kultuuri ja saanud sellest lahutamatuks osaks.
Oled suurepärane õpetaja, hea kolleeg ja tõeline eestimaalane!
Hiljuti ilmus Sinust väga tore lugu 2025. aasta laulupeo veebis, mille toome siinkohas täismahus ära.
Soovime Sulle palju jaksu, rõõmsat meelt ja tugevat tervist, sest seda see aasta tahab eriti! 😊🎶
Bert Langeler! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud muusikani ning mis teid täna teie töös inspireerib?
Mina alustasin oma muusikateed Hollandis. Koolis hakkasin mängima plokkflööti ja klaverit, hiljem trompetit. Kuue- või seitsmeaastasena liitusin orkestriga ning astusin ka muusikakooli. Hollandis on muusikaharidus natuke teistsugune ja seeläbi puutusin hästi palju kokku erinevate muusikastiilidega – puhkpilliorkestritega, sümfooniaorkestritega, bigbändide ja erinevate ansamblitega. Taoline koosmäng teistega, eriti omavanustega, pakkus mulle suurt rõõmu ja kasvatas armastust muusika vastu.
Minu karjäär on viinud mind kokku erinevate kultuuride, inimeste ja muusikastiilidega, ning olen mõistnud, et muusika on universaalne keel, mida kõik kõnelevad – olgu selleks siis erinevad generatsioonid või rahvused. Mind inspireerib siiani võimalus ehitada muusika kaudu sildu kultuuride vahel ja jagada seda rõõmu teistega. Usun, et muusika ühendab inimesi ja õpetab üksteise erinevusi austama.
Kuidas suhtestub XXVIII laulupeo puhkpillide repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?
„Iseoma” viitab iga inimese unikaalsele muusikalisele häälele ja identiteedile, mis väljendub ka selleaastases repertuaaris. Oleme lood valinud seda silmas pidades, et igaüks, olenemata vanusest või taustast, leiaks endale sobiva loo, mida rõõmuga laulupeol mängida. Valitud lood kannavad endas traditsioone ja armastust muusika vastu.
Samuti sisaldab repertuaar rahvaviise ja regilaule, mis loovad sideme mineviku ja oleviku vahel. Näiteks on meie kavas Eduard Tamme „Eesti rapsoodia”, mis oli juba 1933. aasta üldlaulupeol. Seekord on Riivo Jõgi seadnud selle orkestritele sobivaks, võimaldades kõigil kaasa mängida 92 aastat tagasi laulupeol kõlanud lugu.
Repertuaar peegeldab peo juhtmõtet – iga osaleja leiab midagi, mis teda puudutab. Oleme lähtunud ideest, et muusika ühendab ja avardab. On vanemaid teoseid, nagu rahvaviisid ja marsid, mis toovad esile traditsioonilise muusika ilu, aga ka uuemaid rütmilisi ja tehniliselt huvitavaid palasid, mis esitab mängijatele väljakutseid. Näiteks Riho Maimetsa lood, mis on loodud rahvusvahelise kogemuse ja kohaliku pärandi ühendamisel, toovad repertuaari värsket perspektiivi.
Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?
Repertuaar on mitmekesine, pakkudes erinevaid stiile ja tehnilisi nõudmisi. Noortele meeldib mängida meloodilisi lugusid, samas kui vanemad hindavad rütmilisi ja keerukamaid teoseid. Need esitavad osalejatele väljakutseid, arendavad nende muusikalisi oskusi ja loovad tugeva sideme muusika ja traditsioonide vahel.
Kindlasti nõuab koosmäng teistega arvestamist ja õpetab seeläbi ka austust teiste vastu – orkestris mõistab igaüks, et nende pill kõlab tervikus. Lisaks on muusikal eriline jõud tuua inimesed hetkeks eemale igapäevaelust. Proovis ollakse täielikult muusika sees ja keegi ei näpi isegi telefone. On näha, et inimesed on pühendunud, ning hingega asja juures.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole “Iseoma”
Minu teekond laulupeole on olnud emotsionaalne ja sündmusterohke. Alustasin muusikaga juba väikesena ning olen sellega koos kasvanud, õppinud, ning nüüd laulukaare alla jõudnud. Mälestusi on palju ning iga hetk on olnud oluline, sest need on kujundanud meid, meie traditsioone ja meie ühtekuuluvustunnet.
Minu esimene kord laulupeol dirigendina oli 2017. aastal, mis on minu jaoks oluline mälestus. Sain laulupeo tervikprotsessis osaledes võimaluse Eesti muusikamaastikku paremini mõista. Olen südamest tänulik, et mind on sellele teekonnale kaasa võetud, ning mulle on antud võimalus olla osa sellest traditsioonist ja panustada selle hoidmisele ja edasiandmisele.
Kas möödunud aastal 155. juubelit tähistanud laulupeo traditsioon (90. juubelit tähistanud tantsupeo traditsioon) on piisavalt tugev, et 45 aasta pärast oma 200. juubelit tähistada (tantsupidu 10 aasta pärast 100 juubelit)?
Mina arvan, et selle traditsiooni juured on sügaval. Mis mulle Eesti puhul väga meeldib on see, et inimesed on kultuuriga tugevalt seotud – meil on loodus, mets, meri ja maa, mida hoiame. Ka laul on seal omal olulisel kohal. Kuigi aeg ja inimesed muutuvad, on muusika ja laulud püsima jäänud.
Traditsioon püsimisel on äärmiselt oluline muusikaline haridus. Meie ülesanne on seda olulisust rõhutada ja inimesi motiveerida. Seda püüdlust võiks toetada ka riik, et igal pool need võimalused oleks, ja et ka kõige väiksemas kohas oleks koor, orkester või ansambel. Me kipume unustama, et suureks saame kasvada, kui alustame maast madalast või väikesena. Minu hing on selle poolt, et noori õpetajaid on vaja ning kui põhi on olemas, siis on traditsioon ka kinnitatud. Aga seda saab vaid koos teha!
Originaal artikkel ka SIIN
Foto: Riina Varol
Martti, kultuurileht Sirp (10.01.25) avaldas väga ilusa loo Sinust kui interpreedist ja muusikaõpetajast, ning täiesti õigustatult! MUBA on Sinu üle uhke – Sinu õpilased meenutavad Sind alati hea sõnaga, kolleegid kirjeldavad Sind kui professionaalset ja detailitundlikku kaaslast.
Oleme siiralt tänulikud, et oled andnud nii suure panuse Eesti muusikakultuuri arengusse ning rikastanud meie kooli elu oma pühendumusega. Eriliselt hindame Sinu veetavat “Eesti kõla” konkurssi, mis tõstab esile meie noori pianiste ja annab noortele muusikutele platvormi ka särada.
Tegelikult on Sinu tegemiste loetelu väga pikk ja muljetavaldav – Sinu töö interpreedi, õpetaja ja Eesti muusika eestvedajana räägib enda eest.
Küsime siiski veel ka paar küsimust.
Mida tähendab olla tänases Eestis muusikaõpetaja?
See on ilus ja huvitav valdkond. Muusika on looduse universaalne keel, mis kõneleb meiega läbi ühiste müstiliste mälestuste. Nii on muusika igas lapses justkui ette antuna ootel ja olemas. Eks minu ülesandeks on aidata see sealt üles leida ja elule äratada ning muidugi õpetada väljendusvahendeid. See on lõputu ühiste otsingute teekond ja kunagi ei tea täpselt, kuhu välja jõuad. See praktiliselt välistab võimaluse rutiini langeda. Aga põhiline on näha lapses mitte seda, kes ta on, vaid seda, kes ta võiks olla. See hoiab nii minul kui temal vaimse horisondi avatud. Jah, tänapäeva maailmas on kindlasti palju põnevat. On lõputuna näivaid võimalusi, on ahvatlusi, on ka ohte ja sellega me peame kindlasti arvestama, enda töös ka ära kasutama. Samas on see teisejärguline. Kui ikka tekib äratundmine muusika ja musitseerimise ehedusest ja arusaamine, et näit moodne tehnoloogiline areng midagi sellist ei suuda, siis on kõik hästi läinud. Ja see potentsiaal on igas lapses olemas, samuti võime positiivselt üllatada. Need on pedagoogika parimad hetked.
Klaver. Kuidas Sa selleni jõudsid, et just see instrument?
Ega ei jõudnudki. Lihtsalt ei suuda sellest nii mõelda, nagu oleks mina selle pilli valinud. Nii on see lapsest peale olnud. Klaver jõudis selles mõttes vist minust ette ja valis ise.
Kas Sul on MUBAle, kui suhteliselt noorele koolile mõni hea soovitus või näpunäide, kuidas tasemel, hea ning pikaealise koolina püsida?
Tuleb arendada seda tunnetust, mis on õpilasele sobiv ja hea. Tema arengule kõige kasulikm. Kõik ülejäänu peab olema ankurdatud selles teadmises. See on vaatenurk, mis peaks saatma iga otsust, ka kõige pisemat.
(Illustreerime Marttit väga toreda Sirbi kaanepildiga)
Tunnustus Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja Ernst Idla Fondi stipendium 2025 – Eesti võimlemispedagoogi Ernst Idla liikumissüsteemi edendamise ja arendamise ning selle muusikalise harjutusvara korrastamise ja säilitamise eest Tallinna Muusika- ja Balletikoolis MUBA.
Piret, Sa oled alati särasilmne ja elurõõmu kehastus – nii tore, et oled meiega!
Hiljuti pälvisid Sa väga toreda tunnustuse, mis on suurepärane kinnitus Sinu pühendumisele liikumise ja füüsilise aktiivsuse propageerimisel. Olgu selleks rütmika ja liikumistunnid või Sinu töö lektorina täiendõppes – Sinu panus on hindamatu! 🌟
Piret, kes Sa oled ja kuidas Sa MUBAsse jōudsid?
Olen õnnelik inimene, kelle privileegiks on põimida tervikuks muusika ja liikumine, olles selles protsessis ümbritsetud andekatest õpilastest ning inspireerivatest kolleegidest, kellest paljud kuuluvad minu sõpruskonda juba koolipõlvest. Meid ühendab kirg olla toeks Eesti tantsu- ja muusikaelu noortele talentidele meie kaunis MUBA´s, kus jagan oma teadmisi ja oskusi algklasside ja põhikooli astmes rütmika, muusika – ja tantsuõpetajana ning MUBA täiendõppes ka lektorina. Olen tänulik võimaluse eest olla abiks ja eeskujuks noorte muusikute teadlike liikumisharjumuste kujunemisel MUBA juhtõpetaja ja oskusainete sektsiooni liikumisõpetuse koordinaatorina.
Mis Sind innustab just selle alaga tegelema ja mida see Sulle annab?
Kirgliku kultuurihuvilisena tean, kui oluline on artistile parima soorituse saavutamiseks tema tervis – vastupidav keha ja ergas vaim. Minu õnne valem on tasakaalus elustiil ja teadlik enesehool. Pikemalt kui 30 minutit kestva paigalistumise vältimine ja selle katkestamine ehk regulaarne liikumine, võimaldab mul elada jõudliku, terve ja õnnelikuna.
Mida Sa soovid MUBA´le ja mubakatele?
MUBA´le soovin tarkust. Mubakatele – täiskasvanutele rohkelt hoolivust ja väärikust eeskujuks olemisel, õpilastele kestvat südikust ja julgust unistada suurelt. Kokkuvõtteks – heatahtlikkust – nii kaaslaste kui ka iseenda vajaduste osas. Ära istu pikalt, tõuse tihti toolilt!
SIIT saad vaadata mida Piret teeb istumisliikumatuse koolitusel.
Raili, palju õnne, Teil täitus äsja ilus ja väärikas aastanumber. Teeb lausa kadedaks – olete vitaalne ja tegus. Rõõm, et olete meie õpetaja!
Teil on peamiselt Otsa kooli taust. Rääkige palun, kuidas teist sai õpetaja?
Aitäh. Otsa koolis olin tõesti õpetajaks üle poole sajandi, aga tööraamatu põhjal ulatub see veel tagasi, Tartu-Võru-Tallinn (praeguses Elleri koolis õppides, kaks aastat Võru muusikakoolis, siis konservatoorium) ja kui konservatooriumi õppeaja keskel vajati muusikaloo õpetajat Tallinna Muusikakooli (hilisem Otsa kool), siis olin just läbi teinud pedagoogilise praktika Tallinna Muusikakeskkoolis, sain soovituse, ja sealt said alguse tööaastad Otsa koolis ning koolide ühendamisel olen jõudnud Tallinna Muusika- ja Balletikooli. Tallinna Konservatooriumi esimestel aastatel oli mu elukoha aadress Pärnu mnt 59 ! (Tallinna Ehitus -ja Mehhaanikatehnikumi ühiselamu). Ring on täis! Kuigi jah, töötaja ja tööandja vaheline pikaajaline lojaalsus kuulub pigem eelmise sajandi tööelu juurde. Uus reaalsus on teine.
Igal pool, alates kodust ja vanematest, koolist ja töökohtadest, on mind ümbritsenud hoolivad ja toetavad inimesed. Tööaastatest on mida meenutada: pidev võimalus tegelda muusikaga, pidevalt õppida ja ümber õppida, täiendada ja suhelda. Olen tänulik kolleegidele, aga ennekõike õpilastele, kes aastate jooksul on aidanud (kohustanud) olema kursis elu muutustega. Ka tänase kooli kolleegide hulgas on endised õpilased Otsa koolist – Sandra Kalmann, Äli-Ann Klooren ja Tatjana Kozlova Johannes, kes õppisid Otsa koolis muusikateooria erialal, aga muusikaloo rühmatundidest meenuvad paljud – Kaie Kant, Mart Soo, Toomas Rull, Raul Vaigla, Toivo Unt, Eve Pärnsalu, Ülo Mälgand, Hirvo Surva, Maire Nagla, Andres Paas, Jelena Elkind, Tiiu Maasing, Marju Roots, Jekaterina Rostovtseva, Elina Seegel, Tiina Välja, Tiit Kalluste, Tiina Pangsep, Anna-Liisa Eller, Kristi Mühling, Robert Jürjendal, Kirill Ogorodnikov, Lauri Sepp, Peeter Malkov, Kerit Ilves, Vahur Vurm, Peeter Sarapuu, Tarmo Velmet, Reet Sukk, Raun Juurikas, Kädi Plaas-Kala, Heli Veskus, Kristina Vähi, Külli Kiivet, Martin Kuusk, Agnes Toomla, Olga Kulikova… vabandust, aga nii mõnigi jäi nimetamata.
Mõni põnev mälestus Teie rikkalikust õpetajateest?
Kirevaid mälestuskilde on palju. Mõnda välja tuua või lühidalt kokku võtta oleks keeruline. Võimalik, et mäletatakse asju ka teisiti kui mina. Nimistu sai piisavalt pikk ja kui kohtumisel kooliaeg jutuks tuleb, siis igaühega on oma lugu meenutada. Meenuvad ühistegevused: teatrite ja kontsertide külastused, spordilaagrid ja võistlused, suusalaagrid, matkad, isegi mardi-ja kadrisandil käidi rühmaga koos, rääkimata aktiivsest koolielust, mis kulges kohtumistes ja kokkusaamistes. Olen vana kooli inimene kellele meeldib see ka praegu. Noorte mõttelaadi ja tegemistega aitavad kursis hoida ka lapselapsed. Koroona aeg muutis meid kõiki. Näoga inimeste poole olemisest sai näoga ekraani poole olemine. Meenub intervjuu sotsiaalteadlase Marju Lauristiniga ühes kevadises Müürilehes, kus ta kutsus üles üksteisele otsavaatamise, küsimise ja arutlemise juurde, et muidu saab inimestest toit intelligentsetele masinatele.
Aga koolitöö kõrval olen vastu võtnud teisi tööülesandeid: lektoritöö, reisisaatja ja kultuurireiside giid. Kaks viimati nimetatut on olnud rikastavad ka õpetajatöös. Olen külastanud erinevate riikide ooperimaju, kontserdisaale, muuseume…
Kas Teil on MUBAle, kui suhteliselt noorele koolile mõni hea soovitus või näpunäide, kuidas tasemel, hea ning pikaealise koolina püsida?
Hoiame kokku, inimlik kohtlemine on tähtis ning teeme plaanid läbimõeldult!
Ja õppuritele – suhelge, arutlege, püüdke orienteeruda elurikkuses aga ka keerukuses, püüdke mõtestada oma tegevust olgu see harjutamine, õppimine või oskus nautida kultuuri. Visadus, püsivus, aga ka aja planeerimine aitab püsida valitud teel ükskõik kui käänuline see tee vahel ka ei tunduks. Tallinna Muusika- ja Balletikoolis on head võimalused.
Raili Sule on MUBA muusikaloo ja vormiõpetuse õpetaja.
Aitäh, Raili! Veelkord, palju õnne ja rõõmu ka koos MUBAga!
Siim, palju õnne poolsada täis 😃!
Sul on kena Otsa-kooli taust. Räägi meile, et kuidas Sa muusika juurde jõudsid ja miks just saksofon?
Otsakooli taust on mul õpetajana. Ise õppisin Muusikakeskkoolis ja muusikutee algus oli väga juhuslik. RAMi poistekoori ettevalmistuskoori dirigent Lydia Rahula soovitas mingis meeltesegaduse hoos, (sest ma ei olnud üldse hea laulja) et ma võiks proovida Muusikakeskkooli minna. Kogemata võeti mind sinna sisse ka. Puhkpilli mõte tuli veidi hiljem, aga esialgu õppisin klarnetit, kuigi see mulle siis eriti ei meeldinud. Muusikakeskkoolis olid mul kolm kõige tähtsamat õpetajat Hans Suurväli, Ülle Sisa ja Helju Tauk. Nende õpetussõnade järgi püüan tänaseni toimetada. Saksofoni käskisid sõbrad mängida, kui tekkis džässihuvi.
Mis on ägedamad kogemused-juhtumised Sinu kui muusiku elus?
Ilmselt kõige vingemad kogemused on seotud Estonian Dream Big Bandiga, arvukalt kontserte parimate Eesti muusikutega, eriti vahva on see kui saad oma pikaaegsete iidolitega lava jagada – Bob Mintzer, Randy Brecker, New York Voices jne. Teiselt poolt oli ilmselt elu tipphetk laulupeol dirigeerimine aastal 2011. Selle usalduse eest olen tänu võlgu Veronika Portsmuthile ja Aarne Saluveerile.
Mida Sa soovitad MUBAle ja mubalastele, et kool kestaks ja hea muusikaharidus jätkuks?
Muusikaharidus annab väga hea õppimisoskuse ka teistel aladel. Mitmed mu sõbrad, kes on eluala vahetanud, ütlevad, et “kui juba muusikat oled õppinud, siis saad kõigega hakkama!”
Ma usun, et ideaalis võiks muusikat teha inimesed, kellel on selle ala vastu püsiv vaimustus ja kes muud moodi elada ei saa. Samas on võimalik kaasmuusikute ja õpetajate-õpilaste abiga vaimustust ja motivatsiooni üleval hoida. Üks põhiline tegur on kontsertide külastamine. Käin ise palju kontserte kuulamas, klassikat, džässi, rokki ja kõike. Kohtan meie kooli õpilasi väga harva! Just otsene emotsioon ja laval oleva tippmuusiku energia on see, mis kõiki kütkestab!
Muusikõppijale peaks kontserdil käimine olema sama loomulik kui hingamine ja söömine…!
