MUBA flöödiõpilaste õpiränne Braga konservatooriumisse

Lennud ja üleüldine liiklemine läks üpriski edukalt. Eriti tore oli, et mõlemad instrumendid said lennujaama julgestuskontrollist käsipagasis läbi. Küll aga saime kinnitust Frankfurdi lennujaama kohta käivatele kuulujuttudele, et seal on pärast pandeemiat olnud probleeme organiseeritusega. Terve lennukitäis inimesi pidi peaaegu kaks tundi ootama, et keegi tuleks lihtsalt kohvreid lennukisse laadima.

Lennud ja üleüldine liiklemine läks üpriski edukalt. Eriti tore oli, et mõlemad instrumendid said lennujaama julgestuskontrollist käsipagasis läbi. Küll aga saime kinnitust Frankfurdi lennujaama kohta käivatele kuulujuttudele, et seal on pärast pandeemiat olnud probleeme organiseeritusega. Terve lennukitäis inimesi pidi peaaegu kaks tundi ootama, et keegi tuleks lihtsalt kohvreid lennukisse laadima. 

Pille kiirenevalt halveneva tervise tõttu esimesel päeval konservatooriumi veel ei läinud.

Esimesel päeval koolis saime kõigepealt majatuuri. Nii palju kui me katkendliku inglise keele kaudu aru saime, siis kool on 61 aastat vana, hoone ise 50. Tegemist on ka esimese kooliga Portugalis, mis sarnaneb meie muusikakeskkooli õppekavaga – muusikat õpitakse juba alates esimesest klassist. Meile tuttavat lastemuusikakooli süsteemi siin olevat ei tundu.

Kool ise sarnanes koheselt natukene Otsa kooliga. Väga kodune oli koolile tänaval lähenedes kuulda igast aknast muusikat. 

Koolimajas on harjutusklassid, kaks auditooriumi, suur saal (traditsiooniline külm temperatuur ja kuiv akustika), orkestriproovide ruumid, üldhariduse ja grupitunni klassid, algklasside “tiib”, keemialabor (mille jaoks rahastust napib), söökla, suur õu/aed.

Seniseid tähelepanekuid:

KÜLM ON. Esimene ja ilmselt ka kõige meeldejäävam kultuurišokk – lihtsalt külm on. Täna, teisel päeval oli kõige soojemal hetkel õues 16C. Äärmiselt meeldiv. Aga toas ju kütet pole. Konservatooriumis sattusime tundi, mida andis õppejõud…jopes ja sallis. 
Kukk kireb. Hotell on väga tipp-topp, kuid kesklinnas ei oleks osanud arvata, et akna taga kukk kireb. Seda eriti kirglikult. 

Kui esimesed kaks päeva olid pigem kohanemisele, siis kolmandal päeval sai konservatooriumis juba natukene asjatada. 

Hommikul kuulasin klaveriduo proovi, kelle õpetaja oli äärmiselt asjalik ning seejuures ka väga hea inglise keelega. Inglise keel on ühtlasi ka miski, mida ma reisieelselt ei oleks osanud niivõrd hinnata. Seesama õpetaja võib siin olla ka meie klaverisaatja, kuid kindlaid plaane veel pole.

Õhtune kammeransambel oli vaskpillikvintett, keda õpetas väga elava iseloomuga õpetaja. Kui hommikul kuulutas õpetaja “We will have the lesson in english,” siis õhtuses proovis proovisime mõista toimuvat kontekstipõhiselt. “Outravez” näiteks tähendab veel üks kord. Vaatasime ka pealt vahejuhtumit, kus üks mängijatest hilines proovi, mille peale esimene trompet Sergio temaga portugali keeles pläkutas ning seejärel lisas: “Or in english: you are late.”

Päev algas flöödiprofessori Américo 13-aastase õpilase tunniga. Tund oli küll portugali keeles, kuid konteksti põhjal sai siiski üpriski paljust aru. Küll aga olid õpetaja õppemeetodid natukene ebakasulikud õpilase vaatepildist. Pärast Pillega arutasime – olime mõlemad päri, et oleksime õpilasel lasknud rohkem mängida, lisaks rakendanud rohkem pillimängu “aluseid”, mis oleks küll noore, kuid potentsiaaliga õpilase mängu väga palju aidanud. 

Järgmine punkt ajakavas oli 12. klassi History of Arts and Culture, mille esimene 30 min oli ainult “formalities and information”, sest antud aineõpetaja on ka lõpuklassi klassijuhataja. Tänu tõlkivatele õpilastele meie ümber saime teada, et reedel on oodata streiki, mille tõttu õppetööd ei pruugi olla. Tunni enda sisu oli Ravel ja Satie, natukene mainiti ka Stravinskyt. Kui midagi tunnist meelde jäi, siis õpetaja karakter – käed liikusid jutuga nii kaasa nagu ta oleks kõrvalerialal dirigent. 

13:30 läksime tagasi kooli Analysis and Composition tundi, kuid jõudes klassiruumi ette, väljusid sealt õpilased, takkaotsa pandi uks ka lukku. Timetable võib küll ees olla, kuid tegelikkus tihtipeale tõele ei vasta.

Kaks korda võtsime ka selle neljapäeva jooksul ette harjutusklassi küsimise fiesta. Süsteem on siin äärmiselt lihtne – minna tuleb tädi juurde, kellel on lehel iga päeva kohta kirjas, mis tunnil mis klass vaba on. Esimesel korral juhatas tädi meid klassi, kus olid inimesed sees. Järgnes palju portugali keelset juttu. Vanemad inimesed palju inglise keelt ei räägi, kuid õpilastelt siis küsisime, milles mure seisneb. Saime lõpuks siis ühiselt tädile seletatud, et ta nüüd teisi meie pärast klassist välja ei viskaks, me saame ju oodata. Õhtupoole klassi otsides olime äärmiselt ebaedukad, kogu päeva harjutamine oligi hommikul 40 minutit.

Õhtusesse flöödi tundi õpilane kohale ei tulnud, seega sai Pille ise hoopiski internilt selle tunni, mida oleksime muidu pidanud lihtsalt vaatama. 

Sõnumi kaudu saime hommikul kinnitust eilsele kuulujutule, et kooli staff streigib. Ainus tund, mis täna siis toimub on õhtune orkestriproov. 

Reedel, 24. Märtsil jõudis kohale see kaua oodatud kontserdi päev, mille nimel olime kaks nädalat orkestri ja kooriga koos vaeva näinud. Kontsert toimus Braga katedraalis (Sé Catedral de Braga), kus oli suur ja uhke orel ja väga hea akustika.

Esitasime John Rutteri Reekviemi. Kontsert sujus hästi, dirigent oli väga rahul ja jäime isegi rahule.

Peale kontserti oli kaks vaba päeva, kus nautisime linna ja võtsime viimast meie reisist. Lahkumine oli päris väsitav, lend Portugalist Saksamaale kahjuks hilines, mille tõttu pidime järgmise lennu peale jooksma. Romi jõudis õnneks ruttu kohale ja Pille läbi astmahoo jõudis paar minutit hiljem ka lennukile. Selle hilinemise tõttu olid meie pagasid paar päeva kadunud, aga koju naasmise rõõm oli suurem kui pagasi kaotus.